Kliimamuutustele suletud silmad

14. jaanuar 2009, 12:13

Kliimamuutus on teema, millest
ajakirjanduses on nii palju kirjutatud, et igaüks arvab end selles vallas
ekspert olevat. Kliima on väga keeruline süsteem, millest inimene kindlasti
täiel määral aru ei saa. Ilmselt oleme alles esimesi samme tegemas. Raskemaks
muutub asi ka seetõttu, et ühe asja üle vaidlejad võivad silmas pidada erinevaid
asju.

Kui ajakirjanduses ilmub järjekordne artikkel globaalsest soojenemisest, tekitab see tavaliselt inimestes soovi oma arvamus välja ütelda, kusjuures see arvamus läheb väga sagedasti lahku teadlaste enamiku arvamusest.

Iseenesest pole selles midagi üllatavat, sest enamik inimesi ei ole teemasse süvenenud, kuid ei taju seda ning peavad vajalikuks oma ebaadekvaatset arvamust teistega jagada. Sageli näidatakse oma võhiklikkust vaidlustades asju, mis on loodusteadustes üldtunnustatud faktid. Näiteks seatakse küsimuse alla süsinikdioksiidi roll atmosfääri soojenemises või inimese võime keskkonda märkimisväärselt muuta.

Süsinikdioksiid on kasvuhoonegaas ning kui on vaja näidet, kui halvasti süsinikdioksiidi piiramatu kogunemine atmosfääri lõppeda võib, pole vaja vaadata kaugemale kui meie naaberplaneedile Veenusele. Sealne atmosfäär koosneb peamiselt süsinikdioksiidist, mille põhjustatud võimsa kasvuhooneefekti tulemusena on pinnatemperatuur piisavalt kõrge, et sulatada tina või pliid. Elu esinemine pole seal võimalik.

Maa atmosfääri süsinikdioksiidi kontsentratsioon tõuseb aasta-aastalt ning teeb seda hirmuäratava kiirusega. Inimene toob maakoorest fossiilsete kütuste näol süsinikku pidevalt atmosfääri juurde ning raiub samal ajal maha vihmametsi, mis süsinikdioksiidi atmosfäärist eraldavad. On väga vähe kahtlust, et inimesel on oluline roll süsinikdioksiidi kontsentratsiooni tõusus, ehkki ei teata täpselt, kui suur see mõju on, sest mitmesugused looduslikud protsessid ja tagasiside-mehhanismid teevad üldpildi väga keerukaks.

Argumendina tuuakse välja ka instrumentaalsete mõõtmiste väga lühike ajalugu. See on tõsi, kuid süsinikdioksiidi kontsentratsiooni muutusi atmosfääris on võimalik rekonstrueerida ka liustike jääpuursüdamikest ning sealt saadud tulemused omavad väga tugevat positiivset korrelatsiooni õhutemperatuuriga.

Maa ajaloos on kliima olnud pidevas muutumises ning ka atmosfääri koostis on olnud tänasest väga erinev. Elu on aga sellegipoolest säilinud miljardeid aastaid. Maa ja tema elustik tervikuna on nende muutustega hästi hakkama saanud, seega pole elu säilimise pärast vaja muretseda. Inimene võib käituda kuitahes rumalasti ning hävitada väga palju liike, kaasaarvatud iseennast, aga kadunud liikide asemele tulevad uued. Praeguseks on üle 99 protsendi kunagi Maad asustanud liikidest välja surnud, kuid ometi peame me ka praegust loodust mitmekesiseks ja ilusaks.

Muretseda tuleb hoopis enda pärast, sest väga rumalasti käitudes võime seada ohtu oma tuleviku. Inimesel pole teist kodu peale Maa, mistõttu tuleb olla väga ettevaatlik. Kurb tõsiasi on, et tehnoloogia arenedes saavad inimesed sellest järjest vähem aru. Ning siin pole probleem vaid tavakodanikes, kes loodusteadustest tihtipeale midagi ei taipa. Ka teadlased ei suuda mõista ohte, mis uute tehnoloogiatega kaasas käivad. Heaks näiteks on peamiselt külmikutes kasutust leidnud CFC-d, mida keemilise inertsuse tõttu peeti selle ülesande jaoks ideaalseiks ühendeiks. Kuni juhuslikult avastati, et atmosfääris on nad inimkonnale surmaohuks, sest UV-kiirguse toimel eralduvad vabad kloori aatomid, mis lõhuvad kolmest hapniku aatomist koosneva osooni molekuli, vabanevad seejärel ning otsivad lõhkumiseks uue osoonimolekuli. See on väga efektiivne katalüütiline protsess, mis võib korduda tuhandeid kordi.

Õnneks avastati freoonide mõju osoonikihile ning tänaseks on nende kasutamine praktiliselt lõpetatud. See on ilus näide riikidevahelisest koostööst, mis annab aimu, et meil võib liigina olla tulevikku. Just sellist koostööd on hädasti vaja ka edaspidi, sest atmosfäärireostus on globaalne probleem. Ühes riigis toodetud saaste levib üle maailma ning mõjutab kõiki.

Ainuüksi meie galaktikas on mitusada miljardit tähte. Universumis on aga miljardeid galaktikaid. Tundub väga väheusutav, et kusagil mujal pole elu. Ometi pole sellest mingeid tõendeid. Miks? Äkki seetõttu, et arenenud tsivilisatsioonid kipuvad ennast kiirelt hävitama. Ka inimene on arenenud nii kaugele, et oleme selleks võimelised. Tuumarelvad, kasvuhoonegaasid, freoonid ja palju muud, mida me veel ei teagi, on suureks ohuks. Ainult erakordselt naiivsed inimesed võivad arvata, et meie enda loodud tehnoloogia inimkonda ei ähvarda.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. February 2009, 18:24
Otsi:

Ava täpsem otsing