Minevikust võib saada uus homne

Mari Hiiemäe 16. jaanuar 2009, 00:00

Pärast pikka ja keerukat ettevalmistusperioodi esietendub "Pedro P?ramo" ülehomme Eesti Draamateatris. Etendusest võtab viimase aja Draamateatri etendustega võrreldes osa rekordiline arv näitlejaid.

Filosoofilist kaasamõtlemisainet on etenduses palju. "Seal pannakse kõik kahtluse alla, nii asjade järgnevus ja aja mõiste kui ka see, kas surres surrakse või mitte," tutvustas lavastaja Ingomar Vihmar.

"Pedro P?ramo" tegevus toimub Mehhiko külas, kuhu saabub noormees Juan otsima oma külavanemast isa, keda ta kunagi näinud pole. Ta kohtub külaelanikega, kes olid kunagi tema ema ja isaga tuttavad olnud. Selgub aga, et kõik need inimesed on tegelikult juba surnud ning temagi on sisenenud surnute maailma.

Surm aga, nagu selgub, ei lõpeta midagi. "Selles tükis on surm lihtsalt üks uus võimalus. See on seotud Mehhiko uskumustega ja surma suhtumise tavadega. Surm ja elu ei ole seal nii eraldatud, nagu see meie kultuuris on. Sealsete uskumuste puhul ei saagi aru, kus üks lõppeb ja teine algab," mõtiskles Vihmar lavastuse keskse teema üle.

Loo nimitegelane, külavanem Pedro P?ramo on oma elu jooksul olnud ning on edasigi autoritaarne külakurnaja, kes on võtnud endale õiguse otsustada kõigi asjade üle, mis külarahvast puudutavad. Ta on ülekohtune, teda vihatakse ning rahvas nimetab teda kurjuse kehastuseks.

Mingil hetkel saab Pedro kätte oma teenitud karistuse ja sureb, kuid lahendusmoment kestab vaid hetke. "Ratas keeratakse uuesti pöördesse. Pedro oli juba enne surmagi surnud ning jääb ka pärast oma surma surma ootama," selgitas Vihmar segast lugu.

Loo konteksti piires on vaadeldava tüki sisu tegelikult üsnagi kergesti mõistetav. Lavastaja taotlus on olnud esitada süþee lihtsas ja lõbusas võtmes.

"Olen püüdnud teha nii, et see tükk ei mõjuks raskena, et käsitletavad teemad oleksid arusaadavad ja kerged. Elu ja inimestevahelised suhted ongi ju tegelikkuses kerged," rääkis lavastaja.

Kui oma argiseid tavauskumusi pisut nihutada, klapib vaataja elutõde lavalt pakutavaga hästi. Selles tükis ei ole taevast ega põrgut, on lihtsalt elu, mille juurde kuulub ka suremine. Enda üle kohut mõista ja andeks anda tuleb inimestel ise, ükskõik kas nad jõuavad seda teha siin- või sealpool piiri.

"See tükk paneb liikuma nii mõtted kui ka tunded. Annab uue võimaluse tõlgendada seda, mida me kogu aeg niisamagi teeme - elame oma elu ja mõtleme, mis on selle kõige mõte ja põhjus. Ja kuidas me saaksime õnnelikuks," arvas Vihmar.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:59
Otsi:

Ava täpsem otsing