Turistiks koduõuel

Eelmise nädala lõpul Tallinna vanalinnas jalutades astusin sõbra õhutusel sisse ühte muuseumi, millest ma varem sadu kordi mööda olin kõndinud. Hämmeldusin, aristokraatlik maja oma väljapanekuga muutis vanalinna minu jaoks taas natukene suuremaks. Kodu poole liikudes panin endale, kes ma vanalinna ja selle majasid enda meelest suhteliselt hästi tunnen, viiepallisüsteemis hindeks kesise kolme.

Sellel nädalal ringi kõndides olen teadlikult sammu aeglustanud, pea majadest mööda kõndides rohkem kuklasse ajanud ning erinevatesse kangialustesse ja hoovipealsetesse uudishimuliku turisti kombel sisse kiiganud.

Olgugi et ilm on mujal alati päikselisem, vein odavam ja meri sinisem, tasuks kordki kodulinnas või mujal Eestis liikudes Nipernaadi kompel ringi hulkuda ning kohalikelt kõige põneva kohta aru pärida. Seda tehes võiks (või koguni isegi peaks) kella randmelt võtma, et vältida nii tavapäraseks saanud asjadest ja inimestest mööda kihutamist.

Enne ebajumala staatusesse tõusnud maailmakuulsate vaatamisväärsuste juurde tormamist tasuks tõesti Nuustakul ära käia. Oleks nadi kehitada hiinlasest, brasiillasest või ükskõik mis teisest rahvusest külalise ees õlgu ja tunnistada, et peale Paksu Margareeta asukoha ei tea me sellest linnamüüritornist õieti midagi.

Indialased on uhked Taj Mahali ja egiptlased püramiidide üle. Meil oleks ka aeg hakata rohkem märkama, milliste kultuuriväärtuste keskel me elame. Ehk on nüüd rohkem aega, kui rabamist ja rabelemist vähemaks jääb.