Herkel: poliitiline kommunikatsioon olgu aus

18. jaanuar 2009, 15:29

Mida teha, kui enam pole midagi teha? küsib
IRL liige Andres Herkel oma ajaveebis arutledes selle üle, kuidas
leevendada pingeid riigi ja ühiskonna vahel.Järgneb
Andres Herkeli arvamus

"Eelarvekärbetest tingitud kired, mis on esil nii Balti riikides kui mujalgi, tekitab küsimuse, kuidas leevendada pingeid riigi ja ühiskonna vahel? Läti puhul pole probleem mu meelest üksnes IMF-i laenus ja viimase aja hädasammudes, vaid märksa pikaajalisemates vigades. Eeskätt on tänaste probleemideni viinud poliitiline korruptsioon, halb kommunikatsioon ja võõrandumine.

Arvamata, et Läti või ka Leedu probleemid oleksid päris samased Eesti probleemidega, on meilgi põhjust mõelda sellele, kuidas peaks valitsus raskes olukorras avalikkuse ja ühiskonnaga suhtlema. Lühidalt öeldes on retsept väga lihtne: heidame kõrvale poliittehnoloogiad ning püüniste seadmine poliitilistele konkurentidele ja teeme seda, mida halvima arengu ärahoidmiseks teha saab. Lätis on aga ka pärast jahmatavat vägivallapurset kõiki teisiti: valitsus süüdistab opositsiooni, opositsioon valitsust ja president süüdistab kõiki poliitikuid.

Esimene reegel on lapslihtne: rääkigem nii, nagu asjad tegelikult on, mitte olukorda ilustades. Paradoksaalne, aga kriisiolukord pigem suurendab ausa kommunikatsiooni võimalikkust. Halvem on asi siis, kui võimulolijatel on valgustkartvaid tegusid, mida varjata. (Näiteks Läti puhul on mindud liiga kaugele ja suu puhtaks rääkimine eeldaks sedagi, et tunnistatakse, miks 2007. aasta lõpus oli vaja kibekiirelt ja räpakalt vabaneda korruptsioonivastase büroo juhist ning miks ja kelle huvides lasti Parex pangast enne krahhi raha välja võtta? Siin võib aus kommunikatsioon tähendada poliitikast lahkumist nii mõnegi kõrgel positsioonil oleva tegelase jaoks.)

Teine reegel on rääkida ühel häälel! See tähendab, et koalitsioonivalitsuse puhul tuleb unustada rivaliteet. Koos kuristiku serval seistes pole tark meenutada, kes kellele paari kuu eest halvasti ütles või kes kellelt mõne hea poliitilise idee üle lõi. Kõige õigem on tulla avalikkuse ette ühtse sõnumiga, millisena nähakse olukorda ja milliseid lahendusi pakutakse. Sõnumi lahutamatu osa peab olema vastutuse ühine jagamine. (Just selle koosmeele puudumine oli meil kõige häirivam sügisel, kui valitsuses ja Riigikogus valmistati ette käesoleva aasta eelarvet ja selle kokkutõmbamist.)

Kolmas reegel, kui see on vähegi võimalik, peaks olema dialoog opositsiooniga! Isegi kui opositsioon pole koostööaldis ning näeb olukorras eeskätt võimalust oma positsioonide parandamiseks, on dialoog hädavajalik. See üleskutse avatusele ei puuduta üksnes vajadust rääkida poliitilise parlamendiopositsiooniga, vaid niisamuti ka kodanikuühiskonnaga, ametiühingutega, kohalike omavalitsustega jne. Inimene, kellele pakutakse dialoogi, mõtleb enne, kui läheb miitingule või haarab munakivi.

Seda kõike on lihtsam öelda kui teostada. Poliitilises kommunikatsioonis on palju murdumisi, valesignaale ja pahatahtlikke tõlgendusi. Kuid kui kõik muud teed on ees püsti, siis selgub, et just nendes, iseenesest lihtsates, kuid külluse-aegadel raskesti järgitavates reeglites on ainus võimalik lahendus. Häiriv, isegi küüniline poliittehnoloogilisus on saanud meil poliitilise elu lahutamatuks osaks sedamööda, kuidas majandus kasvas. Kui majandusmull on lõhkenud, siis tahan ma väga loota ka poliittehnoloogilise mulli lõhkemist. Ja see on eranditult puhastava toimega."

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
18. January 2009, 15:36
Otsi:

Ava täpsem otsing