Obama ametisseastumise kõne täies pikkuses

20. jaanuar 2009, 22:20

Täna ametisse vannutatud uue USA presidendi
Barack Hussein Obama terve kõne.

Minu kaaskodanikud:

Seisan siin täna, tundes end alandlikuna meie ees seisva ülesande ees, tänulik mulle osutatud usalduse eest, teadlik meie esivanemate toodud ohvritest. Tänan president Bushi selle eest, et ta on meie rahvast teeninud, ning samuti lahkuse ja koostöö eest, mida ta näitas üles sellel üleminekuperioodil.

Tänaseks on presidendivande andnud 44 ameeriklast. Neid sõnu on öeldud jõukuse tõusulainete ning rahu vaiksete vete ajal. Ning ometi on nii mõnelgi korral vannet antud ka kogunevate pilvede ja raevukate tormide ajal. Neil hetkedel on Ameerika edasi rühkinud mitte vaid tänu võimukandjate oskustele ja nägemusele, vaid sellepärast, et meie, rahvas [We the People, USA Põhiseaduse preambula algussõnad] oleme jäänud truuks oma esivanemate ideaalidele ja meie riigile aluse pannud dokumentidele. Nii on see olnud. Ja nii peab see olema ka tänase ameeriklaste põlvkonnaga.

Et me oleme kriisis, seda on tänaseks hästi mõistetud. Meie rahvas peab sõda laia vägivalla ja vihkamise võrgustikuga. Meie majandus on tugevalt nõrgestatud – osalt mõnede ahnuse ja vastutustundetuse tõttu, kuid osalt ka meie ühise suutmatuse pärast teha raskeid valikuid ja rahvast uueks ajaks ette valmistada. Kaotatud on kodusid ja töökohti, ettevõtteid kokku varisenud. Meie tervishoid on liiga kulukas, meie koolid veavad alt liiga paljusid, ning iga päev toob uut kinnitust sellele, et meie energiatarbimine tugevdab meie vastaseid ja ohustab meie planeeti.

Need on kriisi näitajad, mis alluvad andmetele ja statistikale. Raskemini mõõdetav, kuid seepärast mitte veel vähem sügav on meie enesekindluse langus kogu riigis – näriv hirm, et Ameerika langus on möödapääsmatu ning et järgmine põlvkond peab oma sihid madalamale seadma.

Täna ütlen ma teile, et meie ees seisvad väljakutsed on tõelised. Nad on tõsised ja neid on palju. Nendele vastu astumine pole lihtne ja seda ei saa teha lühikese aja jooksul. Aga tea, Ameerika, et vastu neile astutakse.

Tänasel päeval tulime me kokku, sest me oleme valinud lootuse hirmu asemel, eesmärgi ühtsuse konflikti ja lahkhelide asemel.

Sel päeval tuleme me tõotama, et lõpp saabub väiklastele kaeblemistele ja valedele lubadustele, vastastikustele süüdistustele ja aegunud dogmadele, mis liialt kaua on meie poliitikat lämmatanud.

Me oleme endiselt noor rahvas, kuid, nagu ütleb pühakiri, on aeg heita kõrvale lapsikud asjad. On tulnud aeg taas anda kinnitust meie vastupidavast vaimust, valida parem ajalugu, kanda edasi seda väärtuslikku kingitust, üllast ideed, mida on kantud edasi põlvkonnalt põlvkonnale: Jumala antud lubadust, et kõik on võrdsed, kõik on vabad, ning kõik väärivad võimalust püüelda oma täisväärtusliku õnne poole.

Taas oma rahva suurust kinnitades mõistame, et suurus ei ole kunagi iseenesestmõistetav. See tuleb välja teenida. Meie teekond pole kunagi tähendanud otseteed või vähemaga leppimist. See pole olnud teekond nõrganärvilistele – neile, kes eelistavad jõudeolekut tööle või ajavad taga vaid rikkuse ja kuulsuse lõbusid.

Need, kes on kandnud meid edasi mööda pikka konarlikku teed jõukuse ja vabaduse suunas, on olnud pigem riskeerijad, elluviijad, asjade tegijad – mõned neist tunnustatud, kuid enamasti mehed ja naised, kes on teinud oma tööd kuulsusetuses.

Meie jaoks pakkisid nad kokku oma vähese maise vara ning rändasid üle ookeanide, et otsida uut elu. Meie jaoks rügasid nad ränkades tingimustes ja asustasid Läänt; taludes piitsahoope ja kündes kõva maad. Meie jaoks võitlesid nad ja surid Concordis ja Gettysburgis, Normandys ja Khe Sahnis.

Ikka ja jälle pingutasid ja tõid ohvreid ja tegid tööd need mehed ja naised, kuni nende käed olid marraskil, et meil võiks olla parem elu. Nad nägid Ameerikat suuremana kui on meie üksikute ambitsioonide kogum, suuremana kui kõik erinevused, mis on tekkinud sünni, jõukuse või klikiga.

See on rännak, mida me täna jätkame. Me oleme endiselt planeedi Maa kõige jõukam ja võimsam rahvas. Meie töölised pole vähem tootlikud, kui nad olid kriisi puhkedes. Meie vaim pole vähem leidlik, meie kaubad ja teenused vähem vajatud, kui nad olid möödunud nädalal, kuul või aastal. Meie võimed pole kahanenud. Kuid kahtlematult on möödas muutuste trotsimise, kitsaste huvide kaitsmise ja ebameeldivate otsuste edasilükkamise aeg. Tänasest alates peame püsti tõusma, end tolmust puhtaks kloppima ja tegema jälle algust Ameerika taasloomise tööga.

Sest tööd on vaja teha kõikjal, kuhu meie pilk ulatub. Majanduse olukord nõuab julget ja kiiret tegutsemist. Ja me tegutseme – mitte ainult töökohtade loomiseks, vaid ka kasvu uue vundamendi rajamiseks. Me ehitame teid ja sildu, elektrivõrgustikke ja digitaalliine, mis toidavad meie kaubandust ja ühendavad meid omavahel.

Me tõstame teaduse taas tema õigele kohale ning kasutame tehnikaimesid, et tõsta oma tervishoiu kvaliteeti ja alandada selle kulusid. Me paneme päitsed pähe päikesele ja tuultele ja maakamarale, et anda kütust oma autodele ja hoida käigus oma tehaseid. Me kujundame ümber oma koolid ja kolledžid ja ülikoolid, et nad vastaksid uue ajastu nõuetele. Seda kõike saame me teha. Ja seda kõike me ka teeme.

On neid, kes kahtlevad meie ambitsioonide ulatuses – kes avaldavad arvamust, et meie süsteem ei suuda välja kannatada liiga palju suuri plaane. Nende mälu on lühike. Sest nad on unustanud, mida see maa on juba teinud: mida vabad mehed ja naised võivad korda saata, kui kujutlusvõime käib käsikäes ühise eesmärgiga ja vajadus julgusega.

Küünikud ei taipa, et maa nende jalge all on liikunud – et kopitanud poliitilised argumendid, mis meid nii kaua enda võimuses on hoidnud, enam ei kehti.

Täna ei küsi me mitte, kas valitsus on liiga suur või liiga väike, vaid seda, kas ta toimib – kas ta aitab peredel leida tööd korraliku palga eest; hooldust, mida nad endale lubada saavad; väärikat pensioniiga.

Kus vastus on jah, seal kavatseme me edasi liikuda. Kus vastus on ei, seal on programmidega lõpp. Ning neilt meie seast, kes käsutavad maksumaksja raha üle, nõutakse vastutust – et nad kulutaksid targalt, vabaneksid halbadest harjumustest ja ajaksid meie asju päevavalguses – sest ainult siis saame me taastada hädavajaliku usalduse rahva ja tema valitsuse vahel.

Ja meie küsimus pole mitte see, kas turg teenib headust või kurjust. Turg suudab toota rikkust ja levitada vabadust nagu ei miski muu, kuid see kriis on meile ka meelde tuletanud, et ilma valvsa silmata võib turg kontrolli alt väljuda ning rahvas, mis soosib vaid jõukaid, ei saa näha pikka õitsengut.

Meie majanduse edu pole kunagi sõltunud ainult meie sisemajanduse kogutoodangu suurusest, vaid ka meie rikkuse ulatuslikkusest; meie võimest pakkuda võimalust igale seda ihkavale südamele – mitte heategevusest, vaid seepärast, et see on kõige kindlam tee meie ühise rikkuseni.

Mis puutub meie ühisesse kaitsesse, siis lükkame me tagasi vale valiku oma turvalisuse ja ideaalide vahel. Meie riigi iseseisvusele alusepanijad [Founding Fathers ehk esiisad], kes seisid silmitsi ohtudega, mida meil on raske ette kujutada, kirjutasid harta, et tagada seaduse võim ja inimese õigused, ning seda lepet kandsid oma veres ka tulevad põlved. Need ideaalid näitavad maailmale valgust ka täna, ning me ei loobu neist oma huvide nimel.

Nii et kõik teised rahvad ja valitsused, kes täna meid näevad, alates suursugustest pealinnadest kuni pisima külani, kus sündis mu isa: teadke, et Ameerika on iga rahva ja iga mehe, naise ja lapse sõber, kes ihkab tulevikku, kus valitsevad rahu ja väärikus, ning et me oleme taas kord valmis juhtima.

Meenutage, et varasemad põlved ei astunud fašismile ja kommunismile vastu mitte vaid rakettide ja tankide, vaid ka paindumatute liitude ja püsivate veendumustega. Nad mõistsid, et meie jõud üksi ei kaitse meid, ega anna see meile ka õigust teha, mida hing ihkab. Selle asemel teadsid nad, et meie jõud on suurem, kui kasutame seda mõistlikult; et meie turvalisus lähtub meie eesmärgi õigsusest, meie eeskuju jõust, alandlikkuse ja vaoshoituse karastavast võimest.

Meie oleme selle pärandi kandjad. Lähtudes taas kord nendest põhimõtetest, võime me vastu astuda uutele ohtudele, mis nõuavad veelgi jõulisemat pingutust, veelgi suuremat koostööd ja rahvaste vahelist mõistmist.

Me alustame Iraagi vastutustundlikku jätmist tema oma rahva hoolde ning sepistame raskelt kättevõidetud rahu Afganistanis. Koos vanade sõprade ja endiste vaenlastega töötame me väsimatult, et vähendada tuumaohtu ning sunnime taganema kuumeneva planeedi viirastuse.

Me ei vabanda oma eluviisi pärast ega vangu selle kaitsel, ning neile, kes püüavad jõuda oma eesmärkideni terrorit külvates ja süütuid tappeis, ütleme me sel hetkel siin, et meie vaim on tugevam ja seda ei saa murda; me elame teist kauem ning me võidame teid.

Sest me teame, et meie lapitekina kokku kootud pärand on meie tugevus, mitte nõrkus. Me oleme kristlaste, moslemite, juutide ja hindude – ning mitteusklike – rahvas. Meid kujundab iga keel ja kultuur, mis on pärit kõikide selle maailma nurkadest; ning et me oleme maitsnud kodusõja ja segregatsiooni kibedat solki ning tulnud sellest pimedast peatükist välja tugevama ja ühtsemana, oleme me lihtsalt sunnitud uskuma, et vanad vihkamised lähevad kord mööda, et hõimujooned kord hajuvad; et kui maailm muutub väiksemaks, näitab ennast meie ühine inimlikkus, ning et Ameerika peab mängima oma rolli uue rahuajastu ukseavajana.

Moslemi maailm, me otsime edasiminekuks uut teed, mis rajaneks vastastikusel huvil ja austusel. Need riigijuhid kogu maailmas, kes tahavad külvata konflikti või süüdistada läänt oma ühiskonna hädades – teadke, et teie rahvas otsustab teie üle selle alusel, mida te ehitate, mitte mida te hävitate. Need, kes ripuvad võimu küljes korruptsiooni ja pettuse ja eriarvamuste vaikisundimisega – teadke, et te olete ajaloo valel poolel, kuid me ulatame teile käe, kui te olete nõus oma käe rusikast avama.

Vaeste maade rahvad, me tõotame töötada teiega kõrvuti, et teie talud õitseksid ja puhas vesi voolaks; et toitu saaksid nii nälginud kehad kui ka vaimud. Ja nendele rahvastele, kes meiega sarnaselt naudivad suhtelist küllust, ütleme, et enam ei või me lubada endale ükskõiksust kannatuste vastu, mis jäävad meie piiridest väljapoole, ega või me ka tarbida maailma ressursse ilma mõjudele mõtlemata. Sest maailm on muutunud, ja meie peame muutuma koos temaga.

Mõeldes meie ees seisvale teele, meenutame alandliku tänulikkusega neid vapraid ameeriklasi, kes tänasel tunnil patrullivad kaugetes kõrbetes ja mägedes. Neil on täna meile midagi öelda, nagu ka Arlingtoni kalmistul [Washingtonis asuv sõjaväekalmistu] puhkavad langenud kangelased saadavad sosinaid läbi ajastute.

Me ei austa neid ainuüksi sellepärast, et nemad on meie vabaduse kaitsjad, vaid ka sellepärast, et nad kehastavad teenistuse vaimu, valmisolekut leida tähendust milleski suuremas kui nad ise. Ja ometi – praegusel hetkel, selsamal põlvkonda määratleval hetkel – peab just see vaim elama meis kõigis.

Sest olgu seda kuipalju tahes, mida valitsus saab teha ja peab tegema, on see lõppeks ameeriklaste usk ja otsustuskindlus, millele see rahvas toetub. See on lahkus võtta oma kotta võõras, kui tammid murduvad, tööliste omakasupüüdmatus, kes pigem vähendaksid oma töötunde, kui näeksid sõpra tööd kaotamas, mis juhib meid läbi meie kõige pimedamate tundide.

See on tuletõrjuja vaprus vallutada suitsu mattunud trepp, aga ka vanema valmisolek hoolitseda lapse eest, mis lõppude lõpuks otsustab meie saatuse.

Meie ees seisvad väljakutsed võivad olla uued. Vahendid, millega me neile vastu astume, võivad olla uued. Aga väärtused, mis otsustavad selle, kas meid saadab edu – raske töö ja ausus, vaprus ja aus mäng, sallivus ja uudishimu, lojaalsus ja isamaa-armastus – need on kõik vanad. Need on tõelised. Need on olnud läbi kogu meie ajaloo edasimineku vaikne jõud.

Niisiis on vaja tagasi pöörduda nende tõdede juurde. Meilt nõutakse praegu uut vastutuse ajastut – mõistmist igalt ameeriklaselt, et meil on kohustused iseenda, oma rahva ja maailma ees; kohustused, mida me mitte ei täida nurisedes, vaid mille järele me haarame rõõmuga, kindlad teadmises, et mitte miski ei paku vaimule suuremat rahuldust ega määra paremini meie iseloomu kui see, kui anname endast kõik raske ülesande nimel. See on kodanikuks olemise hind ja tõotus. See on meie enesekindluse allikas – teadmine, et Jumal kutsub meid kujundama teadmata tulevikku.

See on meie vabaduse ja usutunnistuse tähendus – miks mehed, naised ja lapsed kõikidest rassidest ning uskudest saavad ühineda pidustusteks siin vapustavalt kaunil Mallil [National Mall, park Washingtonis, mille ühes otsas asub USA Kongressi hoone], ja miks mees, kelle isa oleks vähem kui 60 aastat tagasi ehk keeldutud kohalikus restoranis teenindamast, võib nüüd seista teie ees ja anda kõige pühamat vannet.

Seepärast tuletagem sel päev endale meelde, kes me oleme ja kui kaugele oleme me rännanud. Ameerika sünniaastal, kõike külmemal kuul, kössitas käputäis patrioote kustuvate lõkete ääres jäätunud jõe kallastel. Pealinn oli maha jäetud. Vaenlane tungis peale. Lumi oli vereplekkidest määritud. Hetkel, kui meie revolutsiooni tulemus oli kõige suurema kahtluse all, andis meie rahva isa [George Washington] käsu lugeda inimestele ette neid ridu: „Antagu tulevasele maailmale teada… et talve sügavuses, kui elus ei suutnud püsida miski peale lootuse ja vooruse… et linn ja maa, nähes ühte ühist hädaohtu, astus sellele vastu.”

Ameerika. Meenutagem neid aegumatuid sõnu, seistes silmitsi meie ühiste hädaohtudega sel meie raskuste talvel. Astume lootuse ja voorusega veel kord vastu jäistele vooludele ning kannatame ära tormid, mis meid võivad oodata. Las meie lapselapsed ütlevad, et kui meid pandi proovile, siis keeldusime me seda rännakut lõpetamast, me ei pöördunud tagasi ega vääratanud; ning silmad kindlalt horisondil ja Jumala arm meie üle, kandsime me edasi vabaduse suurt kingitust ning andsime selle kaitstuna üle tulevastele põlvedele.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    04. February 2009, 19:35
    Otsi:

    Ava täpsem otsing