Tahaks olla väga noobel restoran…

Heidi Vihma 23. jaanuar 2009, 00:00

Pika merepiiriga Eestis on mereäärseid restorane napilt kahe käe sõrmede jagu, nii et tore, et üks uus juurde on tekkinud. Kardinad küll varjavad mere ära, ent jätavad varju ka tänavaliikluse, nii et õhtusel ajal oli restoranis vägagi rahulik.

Menüü on esinduslik, pakutakse parimat, mida Eestimaal võimalik, lisaks klassikalisi roogasid mitmest Euroopa maast: metskitse ja metssokku, lammast Provance'i stiilis, pardifileed, kreembrüleed ja rabarberi konsomeed.

Menüü oli keeruliselt, lausa noobli Michelini tärnirestorani stiilis kirja pandud. Õnneks olid roogade nimed kolmes keeles ja venekeelsetest oli päris lihtne aru saada. Mis eesti (või mis?) keeles "sidruniga maitsestatud Beure Blanco kaste", see vene keeles "limonnõi sous", mis eesti keeles "porrulauguga velutesupp", see vene keeles lihtsalt "krem-sup".

Valmisime sissejuhatuseks metskitse rilette'i ja metssokuliha paté (võiksid küll olla rillettes ja p?té, kui õigekirja oluliseks pidada). Need Prantsuse roogade imitatsioonid maitsesid just samuti kui oli kirja pandud - vaeselt ja vigaselt. P?té oli soolane, kaste oli magus, aga muid maitseid polnudki. Sama lugu oli rillettes'iga - lihtsalt liha kahe leivakuiviku vahel. Mõlema roa juurde käis roheline salat, mis oli meeldivalt krõbevärske.

Pearoogadest tekitas vastakaid arvamusi ahvenafilee, mille lisandiks oli soe kartuli-maapähkli salat ja kastmeks tume ja kergelt magus veinikaste. Sellist tugevat kooslust pole leebe ahvena juures veel kohanud, maapähklimaitse domineeris üle kõige. Aga ahvenasööjal oli taldrikult vähemalt mingeidki maitseid, lambalihasööja pidi leppima maitsetute ja tuimade lihatükkidega. Üldine arvamus oli, et suurema osa toorainega on käidud julmalt ringi.

Maitsed on teatavasti maitse asi, aga see, et kolmest sööjast ühele tuuakse pearoog siis, kui teised on juba lõpetamas, on lihtsalt lugupidamatus. Inimestel on praegu ju vähe raha, et restoranis söömas käia. Omanikud võiksid kanda hoolt selle eest, et need vähesedki, kes üle nende restorani ukseläve astuvad, saaksid korralikult teenindatud. Majanduslanguse ajal ei pakuta leiget teed ja praelisandiks külmi tomateid!

Et kriitikut liigse musta värvi kasutamise pärast hukka ei mõistetaks, siis loen üles ka head asjad: kuklid olid ahjusoojad ja väga head, neid toodi meie soovi peale ka juurde. Majavein oli hea ja sobival temperatuuril. Ja ka magustoidud olid peaaegu head, see tähendab juustukook vaarikasorbeega oli väga hea ja kreembrülee oleks kah olnud, kui ettekandjal selle flambeerimine natuke paremini oleks välja tulnud. Kahjuks jäi palju flambeerimiseks kasutatud Grand Marnier'ist põlemata ja kuigi see liköör mulle väga meeldib, et taha ma seda lusikaga süüa.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:59
Otsi:

Ava täpsem otsing