Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Juhan Parts: innovatsioon on kultuuri küsimus

24. jaanuar 2009, 12:09

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan
Parts ütleb oma arvamusartiklis, et protestantlikku kultuuri iseloomustab
teaduse ja arendustegevuse suur osakaal sisemajanduse koguproduktis, kuid Eestil
on veel pikk maa minna, et jõuda sinna, kuhu ta kultuuriruumi järgi kuuluma
peaks.

Järgneb Juhan Partsi kommentaar.

2009. aasta on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi initsiatiivil kuulutatud innovatsiooni ja loovuse aastaks. Innovatsiooniaasta ei ole üksnes kampaania, innovaatiline ellusuhtumine on miski, mis peab olema loomulik ja saatma meid päevast päeva, see suhtumine saab aga lähtuda vaid kultuurist. Innovatsiooniaasta üheks eesmärgiks ongi teadvustada, et innovatsioon ei ole riikliku poliitika, vaid eelkõige meie igaühe sisemise kultuuri küsimus.

Innovatsioon – rohkem peaga tööd, vähem käsitööd

Mõni aasta tagasi viis Harvardi Rahvusvaheliste ja Regionaalsete Uuringute Akadeemia teadlaste Lawrence E. Harrisoni ja hiljuti meie seast lahkunud Samuel P. Huntingtoni eestvedamisel läbi projekti, kus uuriti, mis ikkagi määrab ühiskonna majandusliku edukuse. Uuringu tulemusi saab igaüks lugeda ka eesti keeles ilmunud raamatust „Kultuur on tähtis“, ent kokkuvõtvalt võib öelda, et majandusliku edu taga on inimeste veendumused, hoiakud ja väärtushinnangud ehk kultuur. Nii näiteks leiavad teadlased, et majandusliku edu jaoks peab ühiskonna liikmetel olema ühine seisukoht, et heaolu ei sõltu sellest, kas sul on mingite ressursside üle suurem kontroll, kas sa saad valitsuselt soodustusi või on sul piisav sõjaline jõud. Ühiskond saab olla majanduslikult edukas siis, kui ühiselt leitakse, et hoopis olulisem on tootlikkus, mis põhineb omakorda konkurentsile, tehnoloogiasse investeerimisele, koostööle klastrites ja heade töötajate väärtustamisse. See aga toobki kaasa suunatuse pidevale tootearendusele, uute lahenduste otsimisele – innovatsioonile. Ehk – kui tahame olla majanduslikult edukad, peab innovatsioon olema meie majanduse üks raskuspunktidest.

Mis see innovatsioon siiski on ja kuidas ta ikkagi majandusega seostub, küsitakse minu käest tihti. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et see on vähem käsitööd ja rohkem peaga tööd, enam muutustele orienteeritud lähenemist, avatust mõttemaailmas. Austria majandusteadlane Joseph A. Schumpeter on öelnud, et innovatsioon on leiutise, avastuse või miks mitte ka juba olemasoleva teadmise kasutamine majanduslikus protsessis uudsel moel. Ja selle teadmise just uudsel kombel kasutamise eesmärk on seejuures konkurentsieelise loomine. Seega kutsuvad innovatsiooni esile ja tõukavad sellega majanduse arengut peamiselt ettevõtjad, kes tahavad oma äris edukas olla.

Kultuuri küsimus on aga selles, kas need ettevõtjad tahavad edukad olla vaid niivõrd, et soetada maja palmisaarel ja kindlustada end piisava sissetulekuga elu lõpuni või on äri ning selle arendamine elustiiliks? Eesti tahab kuuluda protestantlikku kultuuriruumi, kus töö kui selline on üks inimese põhivajadusi ja kus edukas ettevõtja ei jää loorberitele puhkama, vaid otsib aina uusi väljakutseid. 50 okupatsiooniaastat on aga meie kultuuri mõjutanud nii, et eeskätt püüeldakse mugava äraolemise poole. Selline suhtumine Eesti majanduse arengule kaasa ei aita.

Kus me oleme?

Eelmainitud uuringu käigus paigutati maailma riigid globaalsele kultuurikaardile, lähtudes ühiskonnas levinud väärtustest. Eksivad need, kes loodavad Eestit näha Lääne-Euroopa või Skandinaavia riikide kõrval. Ei, Eesti koos Läti, Leedu ja Tšehhiga paigutub sel kaardil jaotusse „eks-kommunistlik kultuuriruum“ ja meie lähimad naabrid on lisaks Baltimaadele Venemaa, Bulgaaria ja Ukraina. Seda kaarti vaadates saab innovatsiooniaastal olla vaid üks peamine eesmärk – teadvustada, et meil on tegemist alles poolelioleva teega sinna, kuhu me tegelikult kuuluma peaksime. Ja alles siis, kui oskame oma ühiskonnas levinud väärtusi ja hoiakuid realistlikult hinnata, saame paika panna ka parima marsruudi nende muutmiseks.

On teada tõsiasi, et protestantlikku kultuuriruumi kuuluvate riikide silmapaistev eripära on teadus- ja arendustegevuste suur osakaal sisemajanduse kogutoodangust – üle kolme protsendi. Võrdluseks: Eestil on see praegu alla ühe protsendi. On kultuuri küsimus, et Skandinaavias investeerivad lõviosa sellest rahast ettevõtjad, mitte keegi abstraktne riik. Nii on ka Eestis lähema viie kuni seitsme aasta võtmeküsimuseks, kas suudame erasektori osakaalu innovatsioonis tõsta, kas suudame sellega ehitada silla Eestist Põhjamaadesse? Selles küsimuses on innovatsiooniaasta lihtsalt üks teelõik, mida tuleb vaadata pikemaajalises kontekstis.

Seetõttu pean tähtsaks hariduse osatähtsust innovaatilisusele suunatud mõttemaailma arendamises. Loovust ja teistmoodi mõtlemist tuleb toetada ja ergutada igal sammul. Riigi programm innovatsiooni ärgitamiseks peab olema loova suhtumise genereerimine ja kõige paremini saab seda teha läbi hariduse. Et igaüks julgeks mõelda suurelt ning et unistustel poleks piire.

Riik panustab innovatsiooni

Väärtuste, hoiakute ja suhtumise muutmine on pikaajaline projekt, kuid meil on vaja majanduslikku edu kohe. Täna panustab riik innovatsiooni rohkem kui kunagi varem. Olen välja pakkunud ja ka teoks teinud viis vältimatut sammu innovatsiooniks: kuni aastani 2013 kulub selleks üle 3,5 miljardi krooni Euroopa Liidu fondide ja Eesti avaliku sektori raha.

Nii on teadus- ja arendusprojektide toetamiseks, mille abil ettevõtjad ja teadusasutused saavad teha eeluuringuid, rakendusuuringuid ja tootearendust, ette nähtud 1,4 miljardit krooni. Ettevõtete ja teadus-arendusasutuste pikaajalise koostöö jaoks on 1,1 miljardit krooni. Ettevõtetele arendustöötajate värbamise programmile, millega Eesti äriühingud saavad palgale võtta spetsiaalse arendustöötaja, on olemas 210 miljonit krooni. Konkurentsivõimet tõstvasse tehnoloogiasse investeerimise jaoks jagame ettevõtetele välja 700 miljonit krooni ning ühiselt oma tegevust arendavatele ettevõtetele 100 miljonit krooni. Kõik need toetusmeetmed on tänaseks käivitunud ja ettevõtjad saavad Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu neid reaalselt kasutada.

Lisaks on peagi rakendumas innovatsiooniosakute programm, millega rakendub ettevõtjatele kinkekaartide süsteem teadus- ja arendusasutustest teenuste ostmiseks. Esialgu on tegemist pilootprojektiga, milleks meil on kasutada 15 miljonit krooni.

Riigi panus ehk need loetletud meetmed on kantud ühest läbivast ideest – need on kui nõelravi, mis ergutavad mõjupunkte. Kuid raha jagamine eri innovatsiooniprojektide jaoks pole kõige tähtsam.

Minu meelest on vähemalt kolm hoiakut, mis Eesti ühiskonna innovaatilisust takistavad ja mis vajavad muutmist rohujuure tasandil. Esiteks eestlaste individualism – tahame toimetada üksi, omapäi. Kuid millegi uue rakendamiseks on vaja, et selle kallal töötaks kriitiline mass võimalikult erinevaid inimesi ehk vajalik on suuremahuline koostöö.

Teiseks näib, et meie kultuuris ei ole aega, tahtmist või viitsimist teist inimest kuulata. Kipume kergesti sildi külge panema, et see persoon pole tähtis, kuid häid ideid võib olla kõigil. Inimeste hierarhiline liigitamine, püramiidsed struktuurid meie organisatsioonides või kasvõi omavahelises suhtlemises teietamine viib selleni, et head ideed ei pruugi laiema avalikkuse ette jõuda ja jäävad seetõttu teostamata.

Kolmandaks on meil vähe julgust eksperimenteerida, sest kardetakse naerualuseks jäämist. Turvalisem on ju minna mööda traditsioonilist rada. Kuid pidev piiride ületamine, teadlik ebalineaarsuste otsimine viib uute lahendusteni.

Alanud innovatsiooniaastal pakungi ühiskondlikuks aruteluks välja küsimused: millised hoiakud ja väärtused meie kultuuri aluskihis on innovatsiooni toetavad ja millised mitte? Ja mis kõige tähtsam: kuidas neis hoiakutes muutusi esile kutsuda?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. January 2009, 13:01
Otsi:

Ava täpsem otsing