REISIKIRI: tõeliselt rohelises linnas Sydneys

24. jaanuar 2009, 11:06

Olen märganud, et paljusid maailma
piirkondi iseloomustatakse märksõnadega roheline ja puhas. Sydney osas peab see
aga ka paika.

Ilus, korraliku üldplaneeringuga ja suurlinna kohta üllatavalt väheintensiivse liiklusega puhas ja roheline linn. Samas pole Sydney oma ligi kahe miljoni elanikuga ka tõeliste metropolidega – nagu Moskva, Tokyo, Mexico City, New York – võrreldav tegija. Eeslinnadega koos elab seal veidi üle nelja miljoni inimese.

Sydney külaline leiab eest ilusaid vaateid, huvitavaid tegevusi ja hulga ilmakuulsaid vaatamisväärsusi. Üks asi, mida aga Sydney külastaja eest ei leia, on Austraalia. Tänu üleilmastumisele on suurlinnad tänapäeval arhitektuurilises mõttes muutumas üha enam ühenäolisteks.

Austraalia tõeline Krokodill Dundee-taoline outback, kus aborigeenid teostavad walkabouti (hingeline eneseavastusrännak, mis võib metsikus looduses kesta kuni kuus kuud) jääb Sydney külastajale siiski hoomamatuks kauguseks...

Alljärgnevalt märgin ära Sydney külastajale mõned tõelised peab-tegema-ettevõtmised.

Tagantjärele võib julgelt väita, et jalutuskäik üle sadamasilla on lisaks ooperiteatri külastusele Sydney tõeline maiuspala. Taolisi ülesillakõnde on küll ka teistes suurlinnades, kuid Sydneys pakutavad vaated on siiski midagi ainulaadset (sh pilk ooperiteatrile).

Registreerin sooviavalduse, maksan ettevõtmise eest ning püüan siis närveerimist paaniliselt alla suruda. Mu kõrgusekartus sai alguse üle kaheksa aasta tagasi, kui Küprosel paraglidingut tehes mu tõmbetross purunes ja ma 200 m kõrguselt sügavsinise mere suunas kukkusin. Õnn oli siiski tollal minu poolel ning langevari sai õhu alla…

Rahustavalt mõjuvad kuulsuste fotod seinal – Robert De Niro, Nicole Kidman, Jodie Foster, Will Smith, Daniel Radcliffe –, kõik nad on sellega hakkama saanud. Saan minagi, kinnitan enesele veendunult ja allun grupijuhi mõnusale turgutus-julgustusvopsule selga.

Liigume riietus- ja instrueerimisruumi. Ettevalmistus on väga põhjalik. Soe aluspesu, tuulekindel kombinesoon, veekindlad püksid, turvavarustus, raadiosaatjad kõigile pähe ja tross ümber. Tõega, tunnen end kui ülirelvastatud Charlie Sheen filmijandis "Ässad 2".

Läbime sisetingimustes lühikese, kuid põhjaliku instruktaaži, mis hõlmab nii püstloodis treppidelt laskumist kui ka käskluste edastamist, turvatrossi kinnitamist, selle kaasa lohistamise tehnikat jms.
Retk algab silla alt. Kõrgust kartvale inimesele ongi kõhedusttekitavaim seikluse esimene kolmandik, kus edenetakse kummargil kitsastes võlvialustes, mis algselt ehitati sillaparandajatele. All on piiritu vesi ja sina oled sunnitud kramplikult turvatrossist kinni hoides ületama pikki vahemaid metallist võrgul.

Järgnevad pikad tõusud püstloodis treppidest. Kogu 11-liikmeline grupp liigub koordineeritult ning hoolsalt samme kitsastele trepiastmetele seades vastu juba pea kohal mühisevale tuulele, hunnitutele vaadetele ja adrenaliinisööstule veres.

Nii... oleme kitsastest oludest silla all väljunud ning sattunud tuhandete otse meie alt mööda tuhisevate autode pea kohale (räägin kaheksarealisest sõiduteest, millele lisandub kaks rongi- ja üks jalgratturite tee!). Seisame silla, ooperiteatri poolse, kaare jalamil. Massiivsed raudvõlvid ja madalad astmed. Samm sammu järel liigume üles.

Grupijuht räägib raadiosaatja kaudu huvitavaid fakte Sydneyst, Austraaliast ja silla ehitusloost. Selgub, ehituse käigus hukkus 16 inimest, mida peetakse tolleaegset tööohutust silmas pidades märkimisväärselt heaks saavutuseks. Enamik mu kaaslastest grupijuhile aktiivseks vestluspartneriks ei saa ning tegeleb isiklike hirmude alistamisega.

Tuul muutub iga sammuga üha tuntavamaks. Mu ees oleval rootslannal ei õnnestu oma mütsi järele piisavalt kiiresti haarata ning juba ongi tugev tuuleiil mütsi meie eest üha kaugemale keerutamas.

Mu enesetunne muutub paremaks, kontrollimatu kõrgusekartus muutub kontrollitavaks ja isegi taandub veidi. Kindlustunnet aitab tõsta võlvkaarte kindel ja tugev konstruktsioon. Edeneme tunnijagu, aeg-ajalt peatudes ja fotosid tehes. Oma kaamerad on keelatud ning pilte teeb grupijuht. Väidetavalt turvalisuskaalutlustel, et midagi alla ei kukuks, kuid usun, et siin on tegu puhta äriga. Tosin digiseebikaga tehtud udust fotot läks hiljem kontoris plaadi peale kõrvetatuna maksma 800 krooni!

Meist paremale jääb suurepärane vaade Sydney ooperiteatrile ning Fort Denisonile. All laiuvalt kaheksarealiselt teelt pole liiklusmüra enam praktiliselt kuulda. Ja ees paistabki silla võlvkaarte tipp. Meie kohal kõrguses mühisevad hiigelsuured Austraalia ja Sydneyt ümbritseva Uus-Lõuna-Walesi osariigi lipud, päikeseloojang kuldab all laiuvat linna.

See on väike samm inimkonnale, kuid suur samm igale meie grupi liikmeist – võiks ehk öelda klassikaks muutunud lauset Neil Armstrongi kuule astumisest parafraseerides!

Kogu grupp õnnitleb üksteist, hirmud on kadunud või vähemalt taandunud ning piiritus vaikuses, mida lõhestab ainult ülal ulguv tuul, ammutavad selle seikluse osalejad vaiksemaks jäädes suurepäraseid emotsioone.

Nagu grupijuht ütleb, oleme tabanud parima kõnniaja, kuna tõuseme päeval ja laskume silla teiselt küljelt päikeseloojangul. Allakäik on mõnus ning omavaheline vestlus märksa aktiivsem.

Riided loovutanuna jutustame veel kontoris teiste osalejatega, võtame vastu oma sertifikaadid ja valime tehtud fotosid.

Darling Harbouri piirkonda võib pidada üheks Sydney enim külastatavaks kohaks. Vanast kalasadamast on saanud eliitmajutuse ja laialdase teenustevalikuga ala. Siit leiab nii kauni kaiäärse jalutuspiirkonna, Hiina sõpruseaia, kolmemõõtmelise Imax-kino, akvaariumi ja meremuuseumi. Viimased kaks võiksid olla linnakülastajale kohustuslikud.

Piirkond ise on nauditavalt kompaktne ning laheäärset ala ääristavad tavaturisti jaoks lisaväärtusena paljud kioskid. Siit saad parimatel tingimustel leppida kokku ka päevase lühiekskursiooni linnast välja Sinimägedesse.

Hommikul kella 9-10 vahel Hiina sõpruseaias jalutades satud kindlasti peale kohalikule hiina kogukonnale, kes ühtlaselt voolavas tempos hommikuse kataga vaimu ja keha treenivad.

Sydney ooperiteater on tõenäoliselt maailma üks enim tuntud vaatamisväärsusi. Mullu novembris meie seast lahkunud Taani arhitekti Jorn Utzoni kunagine idee on vaieldamatult üks modernseid maailmaimesid. Erinevate vastuolude ja probleemide tõttu läks aega ligi 15 aastat, enne kui teater 1973 külastajaile avati.

Selle sisemuses paiknevad mitmed seltsingud, muuseumid, ringid ja kultuurilise tegevusega seotud sihtasutused ning teatri- ja balletitrupid. Päikesekiired peegelduvad heledalt hoone fassaadilt tagasi nii võimsalt, et see sunnib silmi pingutama. Hoone suursugusus ja graatsia rabab igaüht.

Õhtusel ajal koguneb ooperiteatri juurde sadu noori ja rohkelt turiste, kes pidutsevad statsionaarsetes kohvikutelkides. Öömelu on Sydneys vaieldamatult väärtus omaette.

Fort Denison on San Francisco rannikuvetes paikneva kuulsa Alcatrazi vanglasaare ajalooga sarnanev asutus, mida võib näha nii sadamasillalt kui ka Skytowerist. Tegu on endise kindlustusega Sydneysse sissepääsu tagavas lahes.

Algselt oli selle bastioni peamine funktsioon siiski sunnitööliste ja vangide eraldamine seaduskuulekast ühiskonnaosast. Mõnus ja ebatavaline koht piknikuks, pärastlõunaseks kohviks või lihtsalt uudistamiseks.

"See pole lihtsalt jalutuskäik 260 meetri kõrgusel tänavapinnast, vaid tõeline seiklus!" – nii reklaamib Sydney Skywalki nimelist mõnusat adrenaliinisüsti teenusepakkuja infobrošüür. Turvavarustus selga, tuulekindel kombinesoon peale ning instrueerimisjärgselt suunatakse sind tõepoolest 260 m kõrgusele klaasi peale.

Just nii, sinu tee ehk jalutuskäik kulgeb sisuliselt õhus ehk ümber vaatetorni ehitatud plastikklaasist alusel. Kogu käsi higistama panev retk koos panoraamvaadete nautimisega kestab 25 minutit ning kahetsema seda ei pea, kuigi ülesillakõnniga sarnast emotsioonilaengut saada ei õnnestu.

Teravaid elamusi pakkus grupijuht, kui juhtis meie neljaliikmelise grupi klaaspinna äärde ning palus alla vaadata. Vaatasimegi ja sekundi möödudes lõhestas õhku kõigi nelja suust kostev meeleheitlik oie-karje-ohe… Nimelt vajutas grupijuht nupule, mis meie jalgealuse jõnksatades liikuma pani.

Kujutage ise ette, et olete 260 m kõrgusel, jalge all paistab kogu tänavaliiklus ning siis hakkab teie jalgealune rappuma, viies teid pool meetrit vaatetorni kaitsvatest müüridest kaugemale. Hiljem muidugi saime selle üle korralikult naerda.

Kokkuvõttes võib öelda, et Sydney on ilus, tore ja sõbralik koht, mille peamiste vaatamisvääruste katmiseks ning kohaliku, urbanistliku, elurütmi tunnetamiseks piisab kolmest-neljast päevast. Tõelise Austraalia-elamuse otsijaile on ainus võimalus linnast välja liikuda ning valmistuda suureks niiskuseks, kuumuseks ning moskiitodeks. Need on aga õnneks tõenäoliselt ka ainsad tüütused Austraalia tühermaade ehk outbacki avastamisel... "No worries... mate!"

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. January 2009, 11:07
Otsi:

Ava täpsem otsing