Kolmapäev 22. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Sisemise kultuuri küsimus

Juhan Parts 26. jaanuar 2009, 00:00

Innovatsiooniaasta üks eesmärke on teadvustada, et innovatsioon ei ole riikliku poliitika, vaid igaühe sisemise kultuuri küsimus.

Mõni aasta tagasi viidi Harvardi teadlaste Lawrence E. Harrisoni ja hiljuti meie seast lahkunud Samuel P. Huntingtoni eestvedamisel läbi projekt, kus uuriti, mis määrab ühiskonna majandusliku edukuse. Leiti, et majandusliku edu taga on inimeste veendumused, hoiakud ja väärtushinnangud ehk kultuur.

Innovatsiooni kutsuvad esile ja tõukavad sellega majanduse arengut peamiselt ettevõtjad, kes tahavad oma äris edukas olla.

Kultuuri küsimus on aga selles, kas need ettevõtjad tahavad edukad olla vaid niivõrd, et soetada maja palmisaarel ja kindlustada end piisava sissetulekuga, või on äri ning selle arendamine elustiil.

Eesti tahab kuuluda protestantlikku kultuuriruumi, kus töö on üks inimese põhivajadusi ja kus edukas ettevõtja ei jää loorberitele puhkama, vaid otsib aina uusi väljakutseid.

50 okupatsiooniaastat on aga meie kultuuri mõjutanud nii, et eeskätt püüeldakse mugava äraolemise poole. Selline suhtumine Eesti majanduse arengule kaasa ei aita.

Mainitud uuringu käigus paigutati riigid globaalsele kultuurikaardile. Eesti koos Läti, Leedu ja Tšehhiga paigutub jaotusse "ekskommunistlik kultuuriruum" ja meie lähimad naabrid on lisaks Lätile-Leedule Venemaa, Bulgaaria ja Ukraina.

Innovatsiooniaasta peamine eesmärk on seepärast teadvustada, et oleme alles teel sinna, kuhu me tegelikult kuuluma peaksime. Protestantlikku kultuuriruumi kuuluvate riikide eripära on teadus- ja arendustegevuste suur osakaal sisemajanduse kogutoodangus - üle 3 protsendi. Eestil on see praegu alla 1 protsendi.

On kultuuri küsimus, et Skandinaavias investeerivad lõviosa sellest rahast ettevõtjad, mitte abstraktne riik. Eestiski on võtmeküsimus, kas suudame erasektori osa innovatsioonis kasvatada.

Praegu panustab riik innovatsiooni rohkem kui kunagi varem. Olen teinud viis vältimatut sammu innovatsiooniks: kuni aastani 2013 kulub selleks üle 3,5 miljardi krooni Euroopa Liidu fondide ja Eesti riigi raha.

Teadus- ja arendusprojektide toetamiseks on ette nähtud 1,4 miljardit, ettevõtete ja teadus-arendusasutuste pikaajalise koostöö jaoks 1,1 miljardit krooni.

Arendustöötajate värbamise programmile, millega Eesti äriühingud saavad palgata arendustöötaja, on olemas 210 miljonit krooni. Konkurentsivõimet tõstvasse tehnoloogiasse investeerimise jaoks jagame ettevõtetele 700 miljonit ning ühiselt tegevust arendavatele ettevõtetele 100 miljonit krooni. Lisaks rakendub peagi innovatsiooniosakute programm: kinkekaartide süsteem ettevõtjatele teadus- ja arendusasutustest teenuste ostmiseks. Esialgu on see 15 miljoni kroonine pilootprojekt.

Riigi panus on kantud ühest läbivast ideest - see on kui nõelravi, mis ergutab mõjupunkte. Kuid raha jagamine pole kõige tähtsam.

Kolm hoiakut takistavad Eesti ühiskonna innovaatilisust ja vajavad muutmist rohujuure tasandil. Esiteks eestlaste individualism. Millegi uue rakendamiseks on vaja, et selle kallal töötaks kriitiline mass võimalikult erinevaid inimesi.

Teiseks pole meie kultuuris aega, tahtmist või viitsimist teist inimest kuulata. Toimib inimeste hierarhiline liigitamine, püramiidsed struktuurid. Kolmandaks on meil vähe julgust eksperimenteerida, sest kardetakse naerualuseks jäämist.

Innovatsiooniaastal pakun aruteluks välja küsimused: millised hoiakud ja väärtused meie kultuuri aluskihis on innovatsiooni toetavad ja millised mitte? Ja kuidas neis hoiakutes muutusi esile kutsuda?

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:54
Otsi:

Ava täpsem otsing