Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Avaliku sektori efektiivsust saab tõsta

26. jaanuar 2009, 17:59

Avaliku sektori efektiivsust saab
tõsta põhimõtteliste muudatustega.

Majanduslanguse ja riigieelarve puudujäägiga seoses on räägitud palju avaliku sektori efektiivsusest. Ilmselt on üldteada tõdemus, et avaliku sektori efektiivsust on väga raske mõõta. Seda eelkõige kahel põhjusel: esiteks on raske täpselt mõõta tulemusi ja teiseks on raske eristada konkreetse tulemuse saavutamisega seotud kulusid.

Erinevaid katseid avaliku sektori efektiivsuse mõõtmiseks siiski tehakse. Näiteks Euroopa Keskpank on oma metoodika välja töötanud ja kasutanud seda riikide avaliku sektori efektiivsuse võrdlemiseks (võrreldakse avaliku sektori kulutusi riigi poolt pakutava teenuste mahu ning saavutatud tulemustega).

2006. aastal avaldatud uuringu tulemused näitasid, et Eesti oli efektiivsuse poolest valimisse kuulunud 24 riigi hulgas 14. kohal. Uuringu kohaselt suutis Eesti avalik sektor toota 63% tulemusest, mida oleks sama ressurssi kasutades tootnud valimi kõige efektiivsem riik (Singapur). Ühe avalikule sektorile kulutatud krooni kohta olid Eesti tulemused näiteks 20% madalamad kui Iirimaal.

Kuna uuringus kasutatud tulemusnäitajad on võrdlemisi üldised (nt üheks mõõdikuks olid elatustaseme erinevused), peegeldab madal efektiivsus selle uuringu kontekstis pigem ühiskonna arengutaset ja selles mahajäämuses ei saaks süüdistada pelgalt riigisektorit. Samas peaksid tulemused siiski pakkuma piisavalt mõtteainet.

Alustaks sellest, milliseid teenuseid avalik sektor üldse osutama peaks. Täna tundub, et kellelgi ei ole täielikku ülevaadet sellest, milliseid funktsioone riik peaks kokkuvõttes täitma ja kas ta neid ka täidab. Ülevaate saamine avalikus sektoris täidetavatest funktsioonidest ei ole lihtne ülesanne, sest õigusaktide arv, millega riigiasutustele ülesandeid pannakse, on väga suur. Näiteks maavalitsuste ülesandeid kirjeldab enam kui 150 õigusakti, ühele riiklikule registrile esitatud nõuded on sätestatud rohkem kui 60 õigusaktis. Nii on oma ülesannetest tervikpildi hoidmine ilmselt paras väljakutse igale riigiasutusele, rääkimata siis kogu riigi funktsioonidest ülevaate omamisest.

Seetõttu oleks riigi ülesannetest tervikliku ülevaate saamiseks vajalik koostada õigusaktide analüüsi põhjal süsteemne funktsioonide kaardistus. Kogemused on näidanud, et sellise kaardistuse korral avastatakse tavaliselt hulgaliselt tegevusi, mille täitmine ei ole tegelikult ette nähtud või hädavajalik. Kõige lihtsam avaliku sektori kulude kokkuhoiu võimalus olekski lõpetada selliste funktsioonide täitmine.

Õigussüsteemil on suur mõju nii avaliku sektori kulude suurusele kui ka üldisele administratiivsele koormusele. Täna ei eelne enamikele õigusaktidele piisavalt põhjalikku mõjuanalüüsi, mis aitaks välja selgitada regulatsiooni kehtestamisega kaasnevad kulud nii riigile kui ettevõtetele ja eraisikutele. Süsteemse poliitikaanalüüsi abil oleks võimalik tõenäoliselt vähendada nii erasektori õigusaktidest tulenevaid kulusid kui avaliku sektori järelvalvekulusid.

Riigiasutused on suures osas oma regionaalsete büroode ja teeninduspunktide võrgud rajanud paralleelselt, selle asemel et teenuseid saada ühest kohast, peab inimene mitme asutuse vahet jooksma. Kaaluda võiks seega teenindusbüroode arvu vähendamist ja avalike teenuste koondamist ühte teeninduspunkti. Lisaks teenuse kättesaadavuse parandamisele võib see kaasa tuua kulude vähendamise klienditeenindajate ja kinnisvara pindade arvelt.

Austraalias on sellised keskused edukalt toiminud juba alates 1997. aastast ning need pakuvad täna teenuseid rohkem kui 20 erinevale institutsioonile. Miks mitte kaaluda teatud teenuste osutamise koondamist ettevõtetesse - selleks võiksid näiteks sobida Eesti Posti kontorid või pankade teenindusvõrgustik.

Võimu ületsentraliseeritus ja detailide otsustamine kõige kõrgemal tasandil on omane kõigile riigiasutustele. Avaliku sektori tippjuhtide tööajast kulub väga suur osa kõikvõimalike käskkirjade, arvete, kirjade jms paberimajanduse läbivaatamisele ja allkirjastamisele. Loomulikult peab asutuse juht olema toimuvaga kursis, kuid ilmselt on selleks olemas oluliselt efektiivsemaid mehhanisme kui kõikide paberite allkirjastamine.

Seadustes ja põhimäärustes tuleks luua oluliselt ulatuslikumad võimalused vastutuse ja võimu delegeerimiseks. See võimaldaks vähendada asutusesiseste otsustusprotsessidega seotud kulusid ja aega, samuti saaksid juhid puhkusekäskkirjade allkirjastamise asemel senisest rohkem tegelda asutuse sisulise juhtimisega.

Kulusid tõstab ka üleplaneerimine. Moodsad märksõnad, nagu tegevuspõhine eelarvestamine, tulemustepõhine juhtimine, strateegiline planeerimine jms aitavad kaasa avaliku sektori kulude läbipaistvuse suurendamisele ja riigi vahendite paremale fokuseerimisele. Samas toob nende metoodikate liiga põhjalik rakendamine kaasa väga suuri kulusid, mida saadav lõpptulemus ei õigusta.

Mida detailsemaks plaanides minnakse, seda ebatäpsemad need on, seda kulukam on nende koostamine ja seda tõenäolisemalt ei ole nendega suurt midagi pihta hakata. Senisest tasakaalustatum lähenemine nendele küsimustele võimaldaks jällegi märkimisväärselt ressurssi kokku hoida.

Tugifunktsioonide, näiteks personalihalduse, finants, IT ja kinnisvara haldusega seotud tegevuste jaoks ei pea eraldi töötajad asuma kõikides riigiasutuste büroodes. Mitmetes asutustes on tugifunktsioonide tsentraliseerimine andnud olulist kulude kokkuhoidu ja toetanud samal ajal kvaliteedi tõusu.

Ka hangete läbiviimine ei pea toimuma kõikides asutustes ja büroodes eraldi. Elu on näidanud, et hangete konsolideerimisel on võimalik saavutada keskmiselt 5-10% säästu hindadelt ning oluliselt on võimalik tõsta hangete läbiviimise kvaliteeti. Infotehnoloogia senisest veelgi laialdasem kasutamine aitaks samuti kaasa tööjõukulude vähendamisele.

Püsikulude asendamine muutuvkuludega võiks anda samuti märkimisväärset efekti kulude kokkuhoiuks. Täna on mitmel riigiasutusel struktuuriüksusi, mille peamised funktsioonid on projektide juhtimine ja elluviimine, samuti uuringute teostamine ja poliitikaanalüüside koostamine. Kuigi osa sellisest tegevusest kuulub lahutamatult riigi põhifunktsioonide hulka, võiks kõikvõimalike projektipõhiste tegevuste jaoks kasutada rohkem era- või mittetulundussektori abi.

Need on vaid mõned võimalused kulude kokkuhoiuks avalikus sektoris.

Kõige selle juures ei tohiks siiski ära unustada, et erasektoris rakendatavad meetmed efektiivsuse tõstmiseks ei ole sageli päris üheselt kasutatavad avalikus sektoris, sest õiglus, ausus, avalikud huvid jms on avalikus sektoris efektiivsusest sageli tähtsamal kohal. Kui näiteks piimatootjad panevad kulude vähendamise eesmärgil oma toodetesse piimarasva asemel taimerasva, siis vaevalt me sooviks, et riik oma teenuseid sarnasel viisil odavamaks teeks. Samuti ei saa riik teenindada ainult kõige "kasumlikumaid" tarbijaid, nagu seda eraettevõtted sageli teevad, vaid teenuste kättesaadavus tuleb tagada kõigile.

Märkimisväärne kulude kokkuhoid on siiski saavutatav ka avalikule sektorile eripäraseid eesmärke rikkumata. Suurbritannias viidi 2004. aastal läbi avaliku sektori efektiivsuse tõstmise analüüs, mille tulemusena seati eesmärgiks saavutada 20 miljardi naela suurune avaliku sektori kulude kokkuhoid aastaks 2008.

Juba 2005. aasta lõpuks oli sellest reaalselt saavutatud 4,7 mld naela suurune sääst ning 2008. aastaks 23 mld naela – aastane kokkuhoid ületas oluliselt seatud eesmärki. Kui Eesti riik suudaks sarnases ulatuses efektiivust tõsta, võiks see kaasa tuua hinnanguliselt vähemalt 3 miljardi krooni suuruse säästu aastas.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
26. January 2009, 17:59
Otsi:

Ava täpsem otsing