Euroliit tuli osturalliga

Kogu 2004. aasta mai esimese nädalavahetuse kestsid Euroopas pidustused Euroopa Liidu suurima laienemise tähistamiseks, mille haripunktiks sai lipuheiskamise tseremoonia Dublinis.

Eestis aga kardeti toiduainete, paljuski suhkru ja selle saaduste hinna tõusu niivõrd palju, et euroliiduga liitumise eelõhtul toimus Tallinna supermarketites veel viimane närviline suhkruvarumine. Nii mõneski poes oli liitumispäevaks suhkur viimseni otsas.

Euroliidu varjus oli hinnatõus tegelikult alanud juba 2004. aasta alguses. "On tunne, et tarbijat tahetakse praegu kõikjalt tulevate hinnatõusuteadetega hulluks ajada," ütles Eesti Konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing Äripäevale 2004. aasta veebruaris.

Turul võis märgata ettevõtjate ülereageerimist. Kui suhkru osakaal omahinnas oli alla 3 protsendi, siis ettevõtja kavatses tõsta hinda 10 protsenti.

"Ettevõtjad kasutavad ühiskonnas toimuvaid muudatusi alati enda huvides ära," leidis Josing. Näiteks elektri hinna tõusu järel tõstavad sellest mõjutatud ettevõtjad oma toodete hindu alati pisut enam, kui tingiks elektri kallinemine.

Lisaks toidutööstustele oli Marje Josing kriitiline ka bussifirmade suhtes. Taisto teade piletihinna tõstmisest 60% võrra oli tema hinnangul lihtsalt rumal, sest nii suure hinnatõusuga ei tule teised kaasa ja ka tarbija ei suuda seda alla neelata. Aktsiisist tingitud bensiiniliitri hinna tõus kajastub omahinnas minimaalselt, sest kütus on vaid üks kulukomponente.

Nii ettevõtjad kui ka tarbijad olid segaduses. Josing veebruaris paanikaks põhjust ei näinud: kui inimesed pole kõrgemat hinda nõus maksma, kukuvad hinnad mõne aja pärast tagasi. Seda enam, et Euroopa piiride avanedes tuleb sisse palju importkaupa, mis on sageli Eesti omast odavam.

Pärast lühikest iseseisvusaega oli ELiga liitudes raske täielikust iseotsustamisõigusest loobuda. Samas loodeti tänu Euroopa Liitu astumisele tulevikuks majanduslikku ja poliitilist stabiilsust. Oodati Eesti ettevõtete kaupade pääsu Euroopa turule, tühine ei olnud ka lootus, et ELi pakutavad põllumajandustoetused ja tõukefondide raha aitaksid parandada üldist elujärge.

Euroskeptikud väitsid, et ELi majanduspoliitika rakendamine Eestis kahandab Eesti konkurentsivõimet ning tõstab paljude kaupade hindu, millega ei kaasne samaväärset tööhinnatasu- ja pensionitõusu.

Hinnatõus tuligi, aga kardetust väiksem. Aprillis 2005, võrreldes aprilliga 2004, kasvas tarbijahinnaindeks ligi viis protsenti. Kütuseaktsiisi tõus kroon liitrilt pluss käibemaks ja suhkru hinnatõus olid ette teada. Osalt Euroopa Liidu tõttu - Eesti Energia investeeringuvajadus rangete keskkonnanõuete täitmiseks - kallines elektrienergia järsult 1. märtsist 2005. Ent viieprotsendise hinnatõusu sisse mahtusid ka Eesti enda tehtud otsused: minna otsestelt maksudelt nagu tulumaks kaudsetele nagu aktsiisid ning käibemaksuerisuste vähendamine.

Euroopa Liiduga ühinemisele järgnenud miljardilist suhkrutrahvi ei suudetud vist ka halvimates unenägudes ette näha.

Eesti liberaalne kaubanduspoliitika ei võimaldanud kehtestada suhkrule nagu ka teistele ELi ekspordidotatsiooniga kaupadele tolle. Seevastu ajutist suhkruaktsiisi siseturu ohjeldamiseks ei julgenud poliitikud oma populaarsuse langemise pärast kehtestada.

Brüsseli suhkrukomitee ei võtnud arvesse Eesti poliitikute väiteid selle kohta, nagu oleks Eesti suures suhkruvarus "süüdi" eraisikutest agarad moosikeetjad ning määras Eesti üleliigseks suhkruvaruks 91 464 tonni.

Valitsuse liikmed eesotsas põllumajandusminister Ester Tuiksooga üritasid Euroopa Komisjoni suhkrukomiteele selgeks teha, nagu oleks kaks kolmandikku Eestis varutud suhkrust kokku ostnud eraisikud ehk et seda ei peaks käsitlema kui üleliigset varu ning "vaid" 30 000 tonni oleks ettevõtjate varu. Hiljem aga avastas maksu- ja tolliamet, et ettevõtted olid varunud 20 000 tonni rohkem, kui põllumajandusminister Brüsselisse raporteeris.

Euroopa Komisjon määras lõplikus suhkrutrahvi nõudes Eesti trahvisummaks 713 mln krooni.