Mitte SUVAline vabrik, vaid hõbesokitootja

Kairi Oja 28. jaanuar 2009, 00:00

Nõnda sai alguse praeguse ASi Suva eelkäija, Lerenmanni vabriku Rauaniit tegevus. Muide, nimetus "suva" on tuletatud liitsõnast "SUkaVAbrik".

31. mail 1993 erastati RAS Suva ning moodustati kodumaisel kapitalil tegutsev AS Suva.

Aastal 2001 sai ettevõtte ainuomanikuks Viktor Saarestik. Samal aastal osteti ära üks Belgia tehas, mille seadmed toodi Eestisse. Just sel ajal alustati tootmist hõbelõngaga X-Static, mille kasutuselevõtt tõstis Suva maailmatasemele.

Hõbeniidi kasutamise idee on pärit Ameerikast, kus seda rakendati esmakordselt 1982. aastal armee sõdurite jalgade kaitsmiseks. Suva ostis ameeriklastelt kasutuslitsentsi. Sellist tehnoloogiat kasutab Euroopas viis firmat. Suva hõbeniidisokke saatis kiire müügiedu - aastal 2003 ostis näiteks Norra Suvalt juba ligemale miljon paari selliseid jalavarje.

Hõbelõhna tegelik idee on selles, et kasutatav hõbeniit annab sokkidele antibakteriaalsed ja antistaatilised omadused ning muudavad need n-ö termoreguleeruvaiks. Hõbedaioonid levivad soojuse ja niiskuse toimel ning hävitavad baktereid, mistõttu ei teki nende sokkide kasutamisel ebameeldivat lõhna.

Suva eripära on teadlik masstoodangu vältimine, tulevikus püütakse individuaaltellimuste osakaalu üha suurendada. Üks uuemaid lähenemisi tootearengus on nimelised sokid, mida on võimalik tellida internetist. Klient saab valida nii suuruse, värvi kui ka tegumoe. Esitatud tellimus läheb otse tootmisliini programmi.

Säärane võimalus on mõeldud küll tavatarbijale, kuid tegemist on siiski eksklusiivlahendusega. Minimaalselt saab tellida kümme paari.

Koos EASiga on Suva käivitanud projekti uue moodsa tehnoloogia soetamiseks, projekt läheks eelduste kohaselt maksma üle kolme miljoni euro (ligi 47 miljonit krooni).

Uue tehnoloogia abil planeeritakse hõlbustada eelkõige individuaaltootmist, sokipaari hinnaks peaks kujunema umbes 50 krooni.

Ettevõtte juhi ja omaniku Viktor Saarestiku sõnul ei saa tootmisettevõte teha investeeringuid igal aastal, need tuleb paika panna ikkagi aastaid ette planeerides. Näiteks on ettevõttes praegugi kasutusel masin, mis on omal ajal tootis sokke Rootsi armeele ning on valmistatud 1952. aastal.

"Tänapäeval enam ei osatagi teha selliseid seadmeid. Enamik ettevõtteid on orienteeritud masstootmisele ning eks seadmeid toodetakse ka põhiliselt just nende vajadusi arvestades. Ei ole enam saada Singeri masinatega samas kvaliteediklassis seadmeid," räägib Saarestik. "Vanasti oli tehnika kahtlemata piiratum ja primitiivsem, kuid kindlasti olid masinad ajas vastupidavamad."

Kolmandik Suva praegusest toodangust läheb ekspordiks, peamiselt Põhjamaadesse. Pikka aega saadeti toodangut ka Venemaale, kuid pärast pronksiööd lõppesid sealsed tellimused. Üsna suur hulk sokke on eksporditud ka Iraaki, seal paiknevate Ameerika sõjaväelaste tarvis.

Märkimisväärne on, et Eesti riigi sõjavägi ei ole hõbeniidiga sokkidest huvitatud. Meie politseinikud on aga selliste sokkide eelistest aru saanud.

"Enamik euroliidu riike teeb armee riietuse jmt puhul riigihankeid ja iga riik toetab oma maa tootjaid," räägib Saarestik. Tema hinnangul on seetõttu raske konkureerida teiste riikide turul.

"Lihtsam on osta üles mõni tootmisettevõte, mille kaubamärgi all on selgelt lihtsam turundada," teab Saarestik oma kogemusest.

Just nii tegi Suva aastal 2006, kui osteti ära Soome firma Vendi, mille nime all müüakse sealne toodang.

Saarestiku sõnul on suurim arengupidur kaubandus, mis valdavalt orienteeritud massidele. Ning massid omakorda eelistavad n-ö odavat, kuid kehva toodet, võrrelduna küll kallima, kuid see-eest kvaliteetse kaubaga.

Suva on seadnud eesmärgiks jõuda sokkide-sukkade kasutajale võimalikult lähedale. Viktor Saarestik leiab, et tarbijale tuleb pakkuda kaupa, mida ta tõepoolest osta tahab, mitte pelgalt seda, mida kaubandus talle peale surub.

Üksnes sokkide müügiks rajatud kauplused on ettevõtte juhi hinnangul kallis lõbu. Siiski on Suval olemas oma pood Vana-Kalamaja tänaval, peagi ilmselt ka Tallinna Kaubamajas.

Kogu Euroopas ainulaadse tootevaliku ja turundusstrateegiaga ASi Suva arengutee sai alguse 1919. aastal, kui tolle aja kohta uskumatult ambitsioonikad ärimehed otsustasid rajada Tallinnasse paela- ja nöörivabriku.

Uue ettevõtte tootmishoone asukohaks valiti kahekorruseline kivihoone Kotzebue ning toonase Troonipärija (praeguse Põhja) puiestee nurgal. Varem asus selles hoones saun, mille pidamine ei olnud ennast õigustanud.

Tootmisruumid rajati alguses esimesele korrusele ning plaan oli hakata valmistama linaseid saapanööre ning mitmesuguseid paelu. Spetsialistid selleks tööks kutsuti kohale Saksamaalt Chemnitzi linnast.

Kuigi tööstuse sisseseadmisega alustati 1919. aasta sügisel, loetakse ettevõtte loomispäevaks siiski 15. septembrit 1920, kui esitati ettevõtte asutamise avaldus.

Palvekiri ettevõtte asutajatelt sätestas muu hulgas: "Kirjavahetuse teel oma kavatsuse kohta väljamaa asjatundjatelt ja eriteadlastelt nõu' pidades selgus, et meite kavatsus õige tagajärjekaks võiks kujuneda. See oleks Eestis esimene tööstus sellel alal, kuna tänini kõik niisugune kaup valmistatuna väljamaalt sisse veetakse."

Nimetatud palvekirjas avaldati ka lootust, et tööstuse toodangut saaks realiseerida mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal, iseäranis Venemaal.

Luba saadi ja ettevõte alustas kiiret arengut. Aastaks 1923 sai ettevõttest aktsiaselts - 5. juulil said toonased aktsionärid loa asutada AS Rauaniit. Ettevõtte põhikapital oli 15 miljonit marka (hilisemas vääringus 150 000 krooni) ning aktsionärideks Rudolf Lepp, Karl Lepp, Ephraim Lerenmann, Faive Lerenmann, Gedalie Itskovits ja Isaak Frank.

Aktsiaseltsi põhikiri sätestas laia tootevaliku - mis tahes riide, paela, pitsi, pesu, sukkade-sokkide, trikoode ning kootud esemete valmistamine. See asjaolu näitab, et juba rajamise ajal ei näinud aktsionärid võimalust spetsialiseeruda vaid ühe või mõne tooteliigi valmistamisele.

Kuni 1930ndate alguseni oli enamik tehase suka-sokimeistreid pärit Saksamaalt, 1930ndate alguses said esimesed eestlastest oskustöölised meistri kutse.

Kutse omandamine polnud kerge, sest sakslastest meistrid varjasid kiivalt oma oskuseid.

Toodangu realiseerimisega ei tekkinud mingeid tõrkeid. Ettevõte kuulus kindlalt siinse suurtööstuse hulka. Järgnesid hiilgavad aastad - 1925 oli ettevõtte puhaskasum 3,41 miljonit Eesti marka, 1927 juba 8,39 miljonit marka. 1929 andis Raudniit 22,9% riigis toodetud sukkadest ning 23% sokkidest.

Kuid ilus aeg sai otsa ja järgnes kriis. 1930. aastal jäi ettevõtmine kahjumisse. 1931. aasta aga lõpetati taas kasumiga. Rauaniidi juhid olid ettenägelikud, sest ka kriisipäevil peeti tulevikku silmas - 1930. aastal osteti ligi poole miljoni krooni eest uusi masinaid ning seati sisse tol ajal uuenduslik auruküte.

Kriisijärgsetel aastatel alustati mitme juurdeehitusega, 1933 lõpetati neljakorruselise põhikorpuse ehitus. Tööliste arv oli 360. Seejärel ehitati peale veel viies korrus, mille tulemusena omandas vabrik sellise väljanägemise, nagu me tunneme seda enne sõjajärgseid juurdeehitisi. Esimesel korrusel asus värvikoda ning mitmed paela- ja poolimismasinad.

Aastal 1935 lõid Rauaniidi põhiomanikud ASi Cotton, mille eesmärk oli valmistada igasuguseid sukki ja sokke ning nendega kaubelda nii kodu- kui ka välismaal.

Asutatavast aktsiaseltsist kujunes juba toimiva AS Rauaniidi tütarettevõte. Sukaosakond, mille rajamiseks telliti uued puuvillamasinad, kavatseti avada iseseisva üksusena. Kujunes aga nii, et sellestsamast sukaosakonnast sai hoopis eraldi ettevõte.

Aastal 1937 valmistas Cotton suka- ja sokitooteid, näiteks sukkasid nimetustega Eliit, Aino ja Lumihelve.

Nii Rauaniit kui ka Cotton töötasid kuni 26. juulini 1940, kui nad natsionaliseeriti. 17. oktoobril likvideeriti Cotton ja teine tütarettevõte Ilka ning liideti Rauaniidiga.

Sõja ajal töötas tehas küllaltki kaootiliselt, enamasti vaid ühes vahetuses, kusjuures kasutati lõngavarusid, mis olid soetatud aastatel 1940-1941.

Pärast sõda alustas ettevõte taas tööd, kuid nüüd juba tekstiilivabriku Punane Koit nime all, taastamistöid tehti 71 300 rubla eest. Esimestel sõjajärgsetel aastatel töötas tehas vanade seadmetega.

1954. aastaks oli tehase galanteriiosakond kasvanud sedavõrd mahukaks, et see otsustati eraldada Punasest Koidust, samal aastal asutati Tallinnas Veerenni tänaval uus ettevõte Tekstiil-galanteriivabrik, mille aluseks jäi Punase Koidu galanteriiosakond.

1960ndail võeti kasutusele tekstureeritud polüamiidniit elastik, millest hakati valmistama sokke, hiljem ka naiste sukkpükse. 1965 valmis uus tootmiskorpus üldpinnaga 7904 m2 Kotzebue tänaval.

Punane Koit oli üks esimesi ettevõtteid NSV Liidus, kus alustati laste sukkpükste tootmist. 1970ndail rekonstrueeriti ka endised tootmishooned Niine tänaval ja Põhja puiesteel, 1980ndail vahetati kangrutsehhis kõik mehaanilised teljed välja pneumaatiliste vastu.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:53
Otsi:

Ava täpsem otsing