Piimandus: laenukarid, ikaldused ja hinnaralli

Ain Alvela 28. jaanuar 2009, 00:00

Piimatootjad kiruvad neile ebasoodsaid majandustingimusi, sest piima kokkuostuhind on meil üks madalamaid Euroopas, samas on põllumees piimahinna kujundamisest eemale tõrjutud, mistõttu turgu valitsevad töötleja ning kaupmees.

Juba praegu on selge, et 2009. aastaks tehtud rahastamisplaanid tuleb paremate aegade ootuses külmutada ja ilmselt on enamik piimatootjaid rõõmsad, kui saavad aasta pärast aruandesse kirjutada tänavusega samas suurusjärgus käibenumbri.

Äripäevaga suhelnud piimatootjad kinnitasid, et põllumees vajab oma ettevõtte majandamiseks stabiilsust, sest näiteks teraviljakasvatuses on käibe intervall üks aasta, sealihatootmises umbes kuus kuud, vasikast saab piima andev lehm alles paari aasta pärast. Põllumehe huvides ei ole rabedale jääle rajatud poliitiliste otsuste järgi talitamine ega hindade rallirajal võistlemine.

Eesti ühe suurema piimatootja Väätsa Agro juhatuse esimees Tiit Tuuleveski on seda meelt, et kehvast seisust hoolimata ei maksa spekuleerida kodumaise piimatootmise hääbumise teemal.

"Kvootidest rääkida pole enam mõtet, sest nende kadumine on otsustatud. Nüüdseks on selge, et kõige efektiivsemalt toodavad piima üle 100pealised karjad," nendib Tuuleveski. "Väiksemad ei pea vastu ja lõpetavad, sest nad jäävad majanduslikus olelusvõitluses suurtele alla. Nii on teada, et nendele on piima hind veelgi madalam, samuti ei taheta alla 15 tonni kuus tootvatest farmidest enam piima kokku vedada. Sellest tuleneb ka Eesti piimakarja üldine vähenemine."

Tuuleveski möönab, et kui 2008. aasta alguses tekitas üle 5,5 kr/l kerkinud piima kokkuostuhind tootjates mõnusa unelma, et nüüd ollakse lõpuks omadega mäel, siis praegune hind 4,3 kr/l jahutab optimismi ning tootmine hakkab mõtet kaotama.

"Et ka raha oli aasta alguses odav, investeeriti palju tehnikasse ja tootmishoonetesse. Järgnes aga sisendite hinnaralli ning piimahind alustas kukkumist," iseloomustab ta piimanduse arenguid. "Meiesugusel majandil jääb piimahinna languse tõttu kuus saamata umbes 1,5 miljonit krooni. Arvutused näitavad, et sügisel oli piimaliitri tootmise omahind 4,6 kr/l. Kui müügihind langeb alla selle ja täna see nii juba on, kaotab tootmine mõtte. Mõne aja peame vastu varutud söötade arvel."

Säärast olukorda arvestades külmutab Väätsa Agro Tuuleveski sõnul kõik järgmiseks aastaks kavandatud investeeringud.

OÜ Kuivajõe Farmer enamusosanik Urmas Põlluaas tunnistab, et tema äri seis pole kiita, sest uue farmi valmimine sattus just üldise kriisi algfaasi.

"Arvan, et sellised tegijad nagu Põlva Agro, Estonia, Torma POÜ jt ei kurda praeguse olukorra üle, sest nende tootmine kannatab tänu suurtele mahtudele hinnakõikumisi. Minu farmi toodang on täna vilets ja seepärast pole ka seis kiita," arutleb Põlluaas. "Hääbumisele ei tasu mõelda, sest piimatootmine on Eestis ehk kõige kindlam haru, kuna on mõnevõrra vähem mõjutatud ilmastikust."

Põlluaasa sõnul on Kuivajõe Farmeri investeerimisvajadus küll suur, kuid raha matmine äri edendamiseks lükkub praegu edasi. Käibes loodab ta jääda tänavuse aasta tasemele, kokkuostuhinna languse aga kompenseerida toodangu kasvuga.

Seevastu Raikküla Farmeri omaniku Tõnu Rahula hinnangul ei anna praegune piima kokkuostuhind veel põhjust paanitsemiseks, häda oleks käes siis, kui hind langeks 3,8 kr/l kanti.

Järgmiseks aastaks kavandatud 20 miljonit krooni maksva 700pealise noorloomafarmi ehitust ja taimekasvatustehnika uuendamist kolme miljoni krooni eest ei kavatse Rahula mineerima hakata. Rahaline kate laudaehitusele tuleb pangalaenust, põllutehnika liisitakse. Siiski möönab Rahula, et investeeringute tegemiseks vajaliku krediidi saamise teele tekkib üha enam tõkkeid.

"Arengut takistab ennekõike meie turu piiratus ja kokkuostuhinna langus," märgib ta.

Tänavu loodab Rahula saavutada mullust kuni 5% ületava käibe, 2009. aastal jääb müügitulu tänavusele tasemele. Kasumis, mis 2007. aastal ulatus üle 7 miljoni krooni, kaotab Raikküla Farmer tänavu 25-35%, tuleval aastal loodetakse jääda balanssi tänavusega.

Ka Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhataja Tanel Bulitko ei näe järgmisel aastal erilisi võimalusi, millele tuginedes piimatootjad võiksid käibe kasvu planeerida.

"Halvema stsenaariumi korral võib piima hind veelgi langeda, mistõttu firmadel kasumit ei tule," nendib ta. "Hea, kui kahjum saadakse kompenseerida toetuste arvel. Toetuste osakaal piimasektoris on ettevõtete lõikes 15-55% käibest."

Piimatootmine koondub üha enam suurematesse karjadesse. Keskmine karja suurus on jõudluskontrolli alustes karjades praegu 77 lehma ringis. Viimase nelja aastaga on see näitaja suurenenud ligi poole võrra.

Võimalik stsenaarium alanud aasta piimatootmisele on, et lehmade arv langeb 4000-5000 võrra, kuid piima kogutoodang ei vähene.

Eriti raske võib olla 2009. aasta esimene pool, edaspidi olukord loodetavasti stabiliseerub. Kuid majanduskriisist tingituna võib üleüldine piimatoodete tarbimine väheneda.

Piimandusettevõtted vajaksid rohkem investeeringuid, probleem on ka firmade likviidsusega. Praegu on umbes 40 000 piimalehma uutes või rekonstrueeritud piimafarmides.

Võimalusi investeeringuteks järgneval aastal on vähe, kuna omapoolse finantseeringu tagamine on raske. Selle tõttu süveneb tõenäoliselt suund, et osa meie piimatootmisettevõtteid, kuhu viimastel aastatel suurt raha paigutatud, on sunnitud ennast müüki panema. See suurendab omakorda välisosalusega ettevõtete arvukust.

Juba praegu võib Eesti piimandussektoris lugeda üles vähemalt kümnest riigist pärit omanikke, kellele kuulub keskeltläbi 40 piimakarjakasvatusega tegelevat ettevõtet. Suurettevõtted pigem müüakse enne, kui nad pankrotti lastakse.

Tootjate jätkusuutlikkuse peaks tagama piima omahinda piisaval määral ületav kokkuostuhind. Paraku ei saa Eestis tootja ise piimahinna üle otsustada, selle määrab töötleja.

Ühistulisi tööstusi, selliseid, mis kuuluksid tootjatele, on vähe. Tegutsetakse tingimustes, kus Eesti siseturu vajadusest jääb piima üle, maailmaturul on aga piimapulbri ja või hinnad madalad. Meil pole ka märkimisväärselt kõrge lisandväärtusega nn bränditooteid, millega tööstused saaksid maailmaturule minna ja kõrgemat hinda nõutada.

Paslik on juhtida linnameeste tähelepanu ühele põllumajandustootmise iseärasusele, mis pahatihti tähelepanuta jääb. Nimelt kulutame kevadest sügiseni miljoneid kroone söötade varumiseks.

Kas kujutate ette bussifirmat, kes kulutab umbes 25 miljonit krooni (sama palju läheb Väätsa Agrol silo ja teravilja varumiseks) uute busside ostmiseks ja jätab need siis pea aastaks garaaži seisma?

Eestis toodetava piimakoguse jaoks on töötlejaid liiga palju. Hinnakujundusest on tootja kõrvale surutud (ehk töötleja ja kaupmees võtavad oma ja jäägiga peab leppima tootja).

Tunda annab tootjate vähene organiseeritus ja ühistegevuse ebapopulaarsus, samuti turumoonutused. Lisaks on poliitikute tõttu lukku läinud Venemaa turg, sh meist paarisaja kilomeetri kaugusel asuv kümne miljoni elanikuga Peterburi.

Mis puutub piima kokkuostuhindadesse, siis meil ja mujal Baltimaades kehtiv madal hind on hämmingut tekitanud isegi Brüsselis, kus küsitakse, et kuidas see ikkagi võimalik on.

Enamiku firmade investeeringud 2009. aastal peatuvad.

Piimatootja jaoks on oluline see, et riiki juhiksid normaalsed inimesed, mitte naljatilgad, kes raskuste ilmnedes hakkavad tõmblema teadmata, mida nad siis tegelikult teha tahavad (tõstame seda maksu, ah ei, võtame hoopis laste toetuse ära, ei paneme ikka aktsiisi kuhugi juurde, ei kasutame toetuste fondi jne).

Justkui targad inimesed, aga segadus milline - ettevõtja peab teadma natukenegi, planeerides järgmist aastat, et need ja need muutused tulevad, meie riigiisade asjaajamisega ei tea kunagi, kust pauk tuleb.

Teame hästi oma investeeringuvajadusi, aga praegu lükkame enamiku plaanidest edasi ning keskendume olemasolevate ressursside kasutamisele ning raske aja üleelamisele.

Esialgu palkasid vähendada ei plaani, kuna põllumajanduses on palgad niigi riigi keskmisest madalamad.

Eesti piimatootjad peavad leidma uusi eksporditurgusid, käivitama piimatootjate ühistu ja lootma, et üldine majanduskasv ei lase ennast väga pikalt oodata.

Piimatootmise mahu kasvu takistab kõige rohkem madal kokkuostuhind ja ekspordituru piiratus, mis on omavahel sõltuvuses.

Meie firma peab praegu oma senise käibe säilitamiseks piimakarja suurendama ja vähendama püsikulutusi. Sel põhjusel oleme ostnud ka tootmist lõpetada soovivate põllumeeste karju.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:53
Otsi:

Ava täpsem otsing