Või - ekspordi uhkus

Tõnis Möldre 28. jaanuar 2009, 00:00

Tööstusrevolutsioon, mis oli Eesti vallutanud XIX sajandi lõpuks, tungis koos uute ilmingutega jõuliselt traditsioonilistesse elatise teenimise valdkondadesse.

Noil aegadel konkurentsis ellujäämiseks pidid põllumehed hakkama uut moodi mõtlema, töösturid aga võtma kasutusele uudseid tehnoloogiaid. Parim näide selliste tingimuste täitmisest on võitootmine esimese vabariigi aegses Eestis. Tegemist oli justkui traditsioonilise ja novaatorliku ettevõtluse sümbioosiga, mille tulemusena kujunes võist Eesti ekspordiartikkel number üks.

Hapukoore tootmistehnoloogia avastamine ning selle edasiarendamine või valmistamiseks ei toimunudki väga ammu - umbes paarsada aastat tagasi. Tõenäoliselt avastati piimakoore hapukooreks töötlemine juhuslikult. Seda soodustas lihtne tehnoloogia, lisaks tegi loodus suure osa tööst ise ära - rasvase piima pinnale tõusnud koor riisuti ja piima mikroorganismide tegevuse tulemusel saadigi suu(re)pärane lõpptulemus.

Piimast tehtud toidukraami tootmine sai alguse taludes. Töövahenditena kasutati esialgu omatehtud puitesemeid ning tootmistehnoloogia oli üsna primitiivne.

Võid tehti võimasinate ja käsikoorelahutajatega käsitsi. Kõigepealt hapendati piimalt riisutud koor, seejärel eraldati hapukoorest pideva liigutamise ehk loksutamisega vesi, rasva molekulid kleepusid omavahel kokku ning tulemuseks oli hapukoorevõi.

Hapukoore tootmine ei olnud Eesti talumajandusele esmatähtis, pigem eelistati hapnenud piimakoorest tehtud võid. Ei saa mainimata jätta asjaolu, et loomulik happeline keskkond soosis toodete säilitamist olukorras, kus toiduainete jahutusvõimalused olid napid.

1850. aastal alustasid Kunda ja Vaida mõisas tegevust esimesed meiereid. Põhjused olid lihtsad - meiereides oli korraga võimalik töödelda suuremat kogust piima ning toodangut oli lihtsam turustada.

Eesti põllumajandustoodete järele suurt nõudlust omanud Peterburi turg kujunes välja XIX sajandi keskpaigaks. Peagi lisandusid müügikohtadena teisedki Eestile lähedal asuvad Vene alad. Hiljem, kui tekkis raudteeühendus Tallinna ja Peterburi vahel, muutus Eesti või transport Venemaale hõlpsamaks, turustuskohtade võrk laienes ning ka idapiiri taha saadetavad kaubakogused suurenesid.

XX sajandi algul suurenes küll oluliselt hapukoore valmistamine, kuid põhiosa sellest läks siiski edasi või tegemiseks. Kogused suurenesid ning hapukoore baasil tehtud Eesti või hakkas laias maailmas tuntust koguma.

On elu nõue, et kõike tootmiseks vajalikku on lihtsam omada ühiselt - saab ju head mõtet sel viisil paremini ja suurema rahaga teostada.

1849. aasta Liivimaa ja 1856. aasta Eestimaa kubermangude talurahvaseadused olid taludele andnud võimaluse maad osta - eestlastest talupoegadest said maa peremehed, tekkisid eeldused talude baasil ühiseks majandustegevuseks.

1896. aastal loodi Antsla-Restus ühispiimatalitus, mille tegevusaeg jäi küll üsna lühikeseks. 1908 jõuti Imaveres Jaan Raamoti eestvõttel esimese pikemaajalise tegevusega ühistulistel alustel töötanud meierei asutamiseni. See rajati Skandinaavia maade eeskujul müügiühistuna, mis kõigepealt pidi kaasa aitama talumajanduse tasuvuse suurendamisele.

Erinevad piimaühistud asutasid 1911. aastal põllumajandusliku keskühisuse Estonia, mis jäi võitootmist, -turustamist ja nõustavat tegevust koordineerima 1940. aastani.

Oktoobris 1919 võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse. Vabadussõja lõppedes alustati selle elluviimist - võõrandati baltisaksa mõisnike maaomand ja anti see Eesti rahva käsutusse.

Tekkis hulk uusi talusid, mis olid orienteeritud headele majandustulemustele. Viimaste saavutamist soosis Eesti majanduspoliitika: esmatähtsaks muutus maksujõulisele lääne turule suunatud põllumajandussaaduste tootmine. Eesti taluvõi sai meie tuntuimaks ekspordiartikliks. Enne juunipööret tootsid ühistulised piimatööstused 98% Eesti võist.

Tööstus arenes, kuid Eesti jäi põllumajandusmaaks. 1930ndate keskel toodeti Eesti põllumajanduses üle poole kogu rahvatulust, juhtkohal oli loomakasvatus, eriti piimakarjakasvatus.

Pärast 1934. aasta riigipööret muutus oluliseks põllumeeste esindajate osakaal riigikogus. Suurenes riikliku reguleerimise tähtsus põllumajandustoodete kokkuostu korraldamisel, neist lõpptoodangu tootmisel ja turustamisel. Eesti riik sisuliselt monopoliseeris need tegevusalad.

Toonases olukorras oli selline tegevus omamoodi päästerõngas ülemaailmsest kriisist väljumiseks. Nii tõstis Ambla Piimandusühistu taludest kokkuostetava piima hinda kordades, suurendas toodetava või kogust ja kindlustas talude tuluallikate püsimise.

Teise maailmasõja eel oli majandusele eluliselt oluline ekspordivõime säilitamine. Selle hoidmisel oli omakorda tähtis roll võil. 1930. aastate keskel moodustasid põllumajandussaadused 28% kogu ekspordist ning Eesti tähtsamad kaubanduspartnerid olid Inglismaa ja Saksamaa.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:53
Otsi:

Ava täpsem otsing