Kogenud suhtespets

Urve Vilk 29. jaanuar 2009, 00:00

"Nägin koolitusel filmi, milles oli sümpaatne tegelane, kelle ametiks oli märgitud PR manager. Käis krõps ja ütlesin, et mulle see meeldib," meenutab Past.

Kelleks Te lapsena saada tahtsite?

Meil oli kondiiter perekonnanimega Tohver ja kuna kõik head asjad tulid Tohvri käest, pidin suureks saades saama tohvriks.

Neljandas klassis oli selge, et ei miski muu kui ajakirjandus. Põhiline häda oli minu õudne käekiri. Ema ütles, et ma ei tohi saata koleda käekirjaga asju välja, ma solvan inimesi, kes peavad neid lugema. Ema oli kaval, ta riivis mulle porgandit ja see maitses mulle nii väga, et ma olin nõus tekstid ümber kirjutama.

Kus esimesed kirjatükid ilmusid?

Lasteajalehes Säde, kohalikus lehes ja Noorte Hääles. Käisin vahepeal ka noorte reporterite koolis, kus õpetati vaatama teksti ja grammatikat.

Teie esimene töökoht oli televisioonis?

Töötasin ETV Tartu stuudios, kus oli vapustav meeskond. Tegin AK uudiseid. Olin kõige noorem ja hoitud nagu vati sees.

Meeskonnas olid operaator, helitehnik, valgustaja ja autojuht, kõik minust veidi vanemad mehed, kes andsid mulle võimalikult palju taustainfot. Vahel nad ka narrisid mind, kui mulle tundus, et lugu on nii huvitav, et kogu Eesti peaks seda teadma. Eelistati, et lugu oleks mitte rohkem kui 40 sekundit pikk, mis praegu tundub uudise jaoks liigagi pikk.

Algul tegin uudistesaateid, siis telekooli, toimetasin teadussaateid ja portreesaateid. Tegime ka mõned pikemad ülevaatefilmid.

Kuidas suhtekorralduse valdkonda sattusite?

Sain teles karistada. Esimene kord näitasin saatesarjas "Sinuga Sinust", kuidas koolilõpetajale poisile tehti juuksuris soeng ja lasti peale lakki, mis ei sobinud nõukogude noorele. Selle eest sain piki pead.

Siis sain hakkama veel suurema eksimusega, tegin uudist, kus näitasin hakkliha, mis oli suur ideoloogiline eksimine, mille eest sain karistada.

Mulle tundus, et minust ei saa nii head ajakirjanikku, nagu seda on Rein Järlik, kes saab alati rääkida asjadest, nagu ta tahab. Et mina ei saa rääkida, millest ma tahan. Mind ajas vihale, et ma ei oska nii saadet teha, et asjad saaksid räägitud. See oli tohutu professionaalsus, millega tipud oskasid toona asjadest rääkida vaatamata tsensuurile.

Tundus, et tõeline elu on kusagil mujal ja tahtsin seda uurida. Tegelikult olen hiljem aru saanud, kui palju pahandusi Tartu stuudio peatoimetaja Lembit Heinmaa minu pea kohalt eemal hoidis.

Kui sündis kolmas laps, mis oli minu jaoks tohutu energialaks, tahtsin midagi uut. Sattusin rootslaste koolitusele, kus räägiti firma asutamisest ja natuke ka reklaamist. Nägin filmi, milles oli sümpaatne tegelane, kelle ametiks oli märgitud PR manager.

Ja siis käis krõps, ütlesin, et see mulle meeldib. Tänini on Eestis levinud arusaam, et minu nimekaart oli esimene, millele oli kirjutatud PR manager. Igal juhul olen sellest saadik üritanud aru saada, mis on suhtekorraldus, ja olen alast siiamaani vaimustuses.

Mis on suhtekorralduses aja jooksul muutunud?

Professionaale on rohkem. Häid tegijaid on palju. Suhtekorraldus on oma loomuselt demokraatia töövahend, kui seda nii ei rakendata, on see ebaprofessionaalsus. Ma ei usu, et Eestis võiks praegu olla nii juhmi suhtekorraldajat, kes püüaks ajakirjanikku ära osta või ajakirjanikku laua alla juua, kuigi alguses see nii oli.

Mina teen vähe, sest ka õpetan. Olen seda meelt, et kui teen praktilist suhtekorraldust, on see vastutus minu tudengite ees.

Ma ei tahaks minna hambaarsti juurde, kes on õppinud hambaid parandama õpiku järgi ja kelle oskus sellega piirdub. Sama kehtib ka suhtekorralduses. Minu kitsam rida on imago uurimine, mida ma ka õpetan.

Kui mitu alluvat Teil on?

50% töötajatest on emapuhkusel, nii et praegu alluvaid ei ole. Kui tuleb mõni suurem projekt, pakun tööd tudengitele. Mul on ka rohkem inimesi tööl olnud, aga olen peale nende väljaõpetamist soovitanud neil teha oma firma. Ma ei taha oma firmaga laieneda. Kui tööl oleks juba kolm vapustavalt head inimest, peaks laienema ja siis saaks minust äkki hoopis administraator, aga mulle meeldib lahendada probleeme. Mul on selleks ju kõik oskused käes.

Kuidas Te oma ettevõtteni jõudsite?

Pärast poja sündi olin natukene aega Alexelas. Siis tuli EsOili erastamine, kui sain tunda Eesti majanduse puberteediea võlusid ja valusid. Nägin suurettevõtlust seest ja osalesin protsessides, kus pandi paika jõujooned. Sain hea elu- ja ettevõtluskooli.

Esimese firma tegime naabritüdrukuga salaja. Olime ühed esimesed, kes hakkasid suhtekorraldusalal koolitama.

Pärast rootslaste koolitusel käimist saadeti mind Rootsi praktikale. ICA kaubamajade keti kommunikatsioonijuht, kes mind õpetas, ütles jaanuaris, et ta ei saa minuga järgmisel hommikul tegeleda, kuna peab tegema järgmise aasta reklaamiplaani.

Mina küsisin üle, et kas sain äkki valesti aru - kuidas ta oskab jaanuaris teha järgmise aasta plaani. Meil oli ju nii, et kui kraami jäi üle, siis seda ka reklaamiti. Rootslane seletas, et mais läheb inimene aeda, nii et talle peab müüma botikuid ja rehasid, edasi tuleb müüa grillahje, siis hakkab rootslane moosi tegema, nii et tuleb müüa suhkrut ja purke jne.

Mitte ükski inimene ei osta endale kahte paari kummikuid, sa pead tegema nii, et ta ostaks oma ainukesed kummikud just sinu poest. See on minu jaoks siiamaani üks suuremaid turundustarkusi. Kõige lihtsam on inimesele müüa seda, mida tal on vaja ja teha seda nii, et ta tuleks su poodi tagasi.

Hiljem otsustasime ettevõtte lammutada, nii et tegin oma ettevõtte Past ja Partnerid. Partnerid tähistavad nimes minu kliente. Ma ei saa üksinda kellelegi head mainet luua, olen ainult töövahend, partner on see, kes määrab.

Ma julgustan kõiki, ka vanu ja naisi ja maainimesi, nagu ma ise olen, tegelema ettevõtlusega. Maailmas on ruumi headele ettevõtetele, olen ise oma väljatöötatud Imagomeetriga minemas maailmaturule.

Aune on töökas ja looduslähedane, ürgne naine. Temaga kaasneb emalik soojus, ta on osavõtlik ja ta kuulab sind alati ära.

Ta on töökas, uurib ja puurib ning teeb asju ülipõhjalikult. Samas on tal tarkust jagada töö- ja pereelu.

Aune on maalähedane, minu meelest ta ei sobigi linna elama, talle sobib värske õhk ja õhetavad põsed.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:55
Otsi:

Ava täpsem otsing