Esther Roode mälestuseks

Ragne Nukk 30. jaanuar 2009, 00:00

Esther Roode lõpetas 1944. aastal Tallinna I Naiskutsekooli moekunsti erialal ning asus Tartus 1947 õppima pallaslaste Johannes Võerahansu, Voldemar Vaga ja Aleksander Vardi käe all. Kui üldse teha üldistusi Roode nii mitmekesise loomingu kohta, siis võib kindlalt öelda vähemalt seda, et Pallase koolkonna õpetajad mõjutasid teda enam kui ehk tema lähedane sõpruskond.

Tartus tutvus Esther oma tulevase abikaasaga. Koos liiguti tollases edumeelses kunstnike ringkonnas, kuhu kuulusid teiste hulgas Ülo Sooster, Heldur Viires, Valve Janov ja Silvia Jõgever - kõik pühendunud režiimivastase kunstiga tegelemisele.

Ent nii abstraktseks nagu Roode tollased kaaslased, sealhulgas ka naiskunstnikud, ei muutunud ta ise kunagi. Siiski on näitusel huvitav näha ka tema täiesti abstraktset graafikat, peamiselt 1964. aastast, mis annab tõestust sellest, et vormidega mängimiseta ja metafüüsilise ruumi loomise katseteta ei saanud tollal peaaegu ükski kunstnik läbi.

Abstraktsioonid on Esther Roode loomingus siiski väheolulisel kohal. Peamiselt on ta tuntud ikkagi maastikumaalija, portretistina, kes teinud ka hulganisti linnavaateid. Loodusvaadete juures armastas Roode kasutada eelkõige akvarellitehnikat, mis annab tema töödele teatud kerguse ja läbikumavuse.

Linnavaadete puhul on Roode julgenud rohkem rakendada vormide üldistamist, ent natuurilähedusest ei loobunud Roode mitte kunagi lõplikult. Tehaste, sadamate ja magalate piltide juures on kunstniku värvid jäänud kohati sama läbipaistvateks ja õhulisteks nagu maastikuvaadetel.

Kõige huvitavamast ja ehk ka õnnestunumast küljest näitab Esther Roode end portretistina. Tema 1957. aastast pärinev autoportree näitab oma noorusele vaatamata äärmiselt küpse ja elunäinud pilgu ja olekuga naist.

See portree sündis aasta pärast seda, kui Esther ja tema abikaasa Henn naasid vangilaagrist Eestisse. Küllap kannab see autoportree selles valguses midagi enamat ja raskemat, kui noore naise õlul olema peaks. Teisest küljest sündis Roodede perre samal aastal ka tütar Hanna, see tõi kunstniku ellu küll suure rõõmu, aga ka vastutuse oma perekonna ees.

Kuigi Esther Roode looming ei ole paljuarvuline, on see äärmiselt mitmekesine nii teemadelt, mida ta käsitles, kui ka maalistiili poolest, mida ta ühes või teises töös rakendas. Tema tõeline loominguline periood algas alles siis, kui lapsed olid suureks kasvatatud ja kodu abikaasa varase surma tõttu tühjaks jäänud. Sel ajal sündinud maastikumaalid näitavad ühe naise lootust ja õnneotsinguid ka pärast suuri läbielamisi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:59
Otsi:

Ava täpsem otsing