Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kahetsuskunsti meistriklass
Gabriele Muccino filmi "Seitse elu" vaatama minnes olin meelestatud positiivse ootusärevusega. Lootsin näha midagi sama helget ja positiivset kui 2006. aastal Muccino ja Smithi koostööna kinolinale jõudnud "Pursuit of Happyness" ehk "Õnne otsingul", mille kesksed, praegu väga ajakohased teemad nagu eluraskustega toimetulek, hea ja tulusa töökoha leidmine ning viltuminekutele mitte alla andmine.
Pettuma ei pidanud, film oli hea, ent helgete ja rõõmsate tunnete tekitamise asemel pani hoopis mõtlema altruismi, elu pisiasjade, tervise ning surma üle. Ja seda veel mitmeks päevaks.
Filmi tegevus keerleb seitse inimest surnuks sõitnud Ben Thomase (Will Smith) ümber, kes otsustab suurtes süümepiinades päästa sama suure hulga inimeste elu, kui ta hävitas. Eeltööd teeb ta hoolikalt, veendumaks, et inimesed, kelle ta oma päästmisplaani on valinud, seda tõesti vääriksid. Kõigi nende heaks otsustab ta ohverdada tükikese endast.
Ta viib täide väga läbimõeldud enesetapu, et anda enda organid, südame, silmad, neeru ja muu abivajavatele surmasuus vaevlevatele inimestele või vaimse ja füüsilise terrori all kannatajatele.
Film hargnes lahti aega mööda. Lahtised niidiotsad sõlmiti kokku alles filmi viimastel minutitel, ja sedagi mitte päris lõplikult. Mõned lahtised otsad siiski jäid, ent selle linateose puhul see mind isegi ei häirinud, sest kogu filmi süžee tekitas hulga küsimusi, millest mõned üksikud arusaamatud ja veelkord läbimõtlemist vajanud killud ainult pisku moodustasid.
Mõningaid küsimusi mõlgutan aga siiani, näiteks, kui suur on piir õilsa eneseohverduse ja hulluse vahel, kas kahetsusest ja süümepiinadest tingitud enesetapp lahendab probleemi ning kui eetiline ja hea on põhjustada inimestele vaimset piina ning alandust, et seeläbi nende headust testida. Mõtteainet jagub.
Plusspunkte andis filmile juurde kindlasti lihtsate, ent oskuslikult valitud ja mõnevõrra ehk üllatuslikegi detailide kasutamine. Üks neist näiteks Ben Thomase poolt enesetapurelvana kõige majesteetlikuma, õrnema, ent mürgisema mereolendi, meduusi kasutamine.
Nauditavad olid ka mitmed näitlejatööd, eesotsas peaosatäitjate Will Smithi ja Rosario Dawsoni ning pimeda teenindaja Ezra, keda kehastas Woody Harrelson, osatäitmised. Kokkuvõttes mõtteainet pakkuv film kõigile patustele.