Kaks aastat börsilangust

Kakskümmend aastat tagasi rääkis professor Rein Taagepera, et impeeriumid lähevad lõhki kas pauguga või susinaga. Tundub, et sama kehtib börsiga.

Kui Tallinna börsiajaloo esimene mull lõhkes pauguga, siis kaks aastat tagasi alguse saanud langust Tallinna börsil võib pidada pigem susinaga kokku vajumiseks. Nii 2007. aasta 7. veebruaril toimunud esimene languspäev, mis piirdus 5,8protsendilise kukkumisega, kui ka mullu novembris toimunud suurim languspäev, mil Äripäeva indeks kukkus 6,5 protsenti, olid üsna tagasihoidlikud.

Kahe aasta jooksul toimunud börsilangus on investorite jaoks olnud tõeline õudusunenägu. Kümne enamkaubeldava hinnaliikumist peegeldav Äripäeva indeks on selle ajaga kukkunud 80 protsenti. Kokku on börsifirmad kaotanud üle 60 miljardi krooni oma väärtusest.

Suurimaks kaotajaks on kasiinokompanii Olympic EG ning selle suuromanik Armin Karu. Kolm kuud enne börsilanguse algust avaliku aktsiaemissiooni teinud ettevõte tõusis börsitaevasse ereda tähena kasvatades aktsiaid märkinute investeeringute väärtuse 2,6kordseks ning ettevõtte turuväärtuse 14 miljardile kroonile, mis tegi Karust Eesti rikkaima mehe. 2007. aasta 6. veebruaril, mil Olympic EG aktsia hind kerkis rekordilisele 93,44 kroonile, oli Karule kuuluvate ettevõtte aktsiate väärtus 7,3 miljardit krooni. Praeguseks on tema osaluse väärtus kuivanud kolmveerandile miljardile kroonile, Olympicu turuväärtus on kümme korda väiksem ehk 1,4 miljardit krooni.

Veel suurema hävingu osaliseks on saanud meediaettevõte Ekspress Grupp ning kinnisvarafirma Arco Vara, mille turuväärtused on kukkunud oma tipust vastavalt 2,2 miljardilt ning 3,6 miljardilt kroonilt 0,2 miljardile (mõlemal). Aga nende börsidebüüdid toimusid mõni kuu hiljem ehk ajal, mil börs langes juba täie hooga.

Tosinkond aastat tagasi Eesti esimese börsibuumi ning sellele järgnenud krahhi ajal kujunes käibefraasiks, et väikeinvestor saab alati petta. Mulle tundub, et kaks aastat tagasi käitusid paljud väikeinvestorid targemalt kui kodu- ja välismaised fondid ehk niinimetatud tark raha väljus mulliks paisunud börsilt esimesena. Seda kinnitab ka Väärtpaberite keskregistri statistika.

Nii kukkus toona Olympicu aktsionäride arv (valdavalt Eesti juriidilisest ning eraisikutest kontoomanikud) ühe kuuga kolmandiku, Merko Ehituse ja Eesti Ehituse aktsionäride arv viiendiku võrra. Väikeaktsionäre kaotasid pea kõik börsiettevõtted. Välisinvestorite arv jäi laias laastus samaks, aga nende osalus kasvas kuuga kahe protsendipunkti võrra 48,7 protsendile.

Välisinvestorid reageerisid langusele hiljem ning nende lahkumine Tallinna börsilt kulmineerus mullu sügisel, mil Skandinaavia ajakirjanduse peateemaks oli hirmu- ja õudusjutud Balti riikide majandusest, mida võimendas globaalne finantskriis.

Kohalikud investorid (peamiselt spekulatiivse kalduvusega väikeinvestorid, aga ka mõni fond) olid selleks ajaks asunud juba ostjate poolele. Eriti populaarne paistab olevat Baltika aktsia, millel on aktsionäre on juba pea kaks korda rohkem kui kaks aastat tagasi.

Kuna välifondid on suuremalt jaolt Tallinna börsilt lahkunud ning kohalike investoritel ostuhuvi paistab üsna selge olevat, usun, et seekordne langus on läbi (juhul muidugi, kui mingit uut kataklüsmi ei tule). Kui nii, siis jäi languse kestvuseks 22 kuud (madalpunkti saavutas börs novembris). Eelmine langus kestis 16 kuud 1998. aasta detsembrini, millele järgnes kaheksa aastat ja üks kuu kestnud tõus.

Kui kaua kestab uus tõus, ei oska ilmselt mitte keegi öelda. Ma usun, et see saab olema kestvam, aga tunduvalt aeglasem, mis tähendab, et Tallinna börsi kahe aasta taguse tipu tasemele jõudmist ootama peame kaua.