IT-investor: iga riik vajab infopealikku

07. veebruar 2009, 14:37

USA president Barack Obama kavatseb panna
ametisse tehnoloogiajuhi (chief technology officer), järgides sellega enamike
suurettevõtete eeskuju, märgib rahvusvaheline IT-investor Esther Dyson. Kas ka
teistel riikidel peaks selline inimene ametis olema?

Järgneb Dysoni arvamusartikkel.

Enamikel maadel oleks selle asemel mõistlik määrata ametisse infojuht – keegi, kes mõtleb informatsioonist kui muutuste toojast, mitte vaid efektiivsuse tagajast. Vaba infovool piirab ametlikku keskvõimu ning laseb inimestel endil tegutseda. Selline on vabaturu olemus, ja selline peaks olema ka vaba demokraatia olemus. Kodanikud peaksid teadma, millega ametnikud tegelevad, mis valitsuse poliitika maksma läheb, kes nende eest tasub ja kes kasu saab.

Riigi infopealikul poleks küll iseenesest poliitika määramise õigust, kuid tal oleks valitsuse juures kõrge koht, soovitavalt vähese bürokraatiataagaEsther DysonEsther Dysonga. Ta ei võitleks võimu või valitsemisala nimel teiste ministrite ja ametnikega, kuid tema kohuseks oleks riigivalitsejatele ja teistele inimestele meelde tuletada informatsiooni rolli seal, kus tarvis. Kus veenmisjõust ei piisa, seal astuks juba mängu valitsusjuht.

Infojuhile poleks tarvis luua mingit riiklikku "infoagentuuri". Ta poleks mitte valitsusele külge poogitud lisajupats, vaid tegutseks pigem "viirusena", mis levib kõikjale ja müksib pidevalt valitsusasutusi, et nood muutuksid efektiivsemaks ja ligipääsetavamaks.

Ideaalis muudaks riigi infojuht ootusi, mis kodanikel on info kättesaadavusele. Ega veebipangandusele ei pannud ka alust mitte seadused, vaid tarbijate kasvanud ootused ja nõudlus.

Infojuht ei survestaks valitsust mitte "tehnoloogiapoliitika" valdkonnas, nagu lairiba arenduse küsimused jms, vaid paneks paika strateegia, kuidas koguda, juhtida ja levitada infot avalikuks kasutuseks ja analüüsiks.

Ent peaaegu sama oluline on see, mida infojuht teha ei tohiks. Ta ei tohi püüda infot tsentraliseerida, vaid peab panema selle vabamalt voolama. Nimetagem seda infolikviidsuseks, mis võiks olla finantslikviidsuse hõimlane.

Millised konkreetsed eesmärgid peaksid infojuhil olema? Avatus ja läbipaistvus ei tähenda vaid seda, et kõik tehakse veebis kättesaadavaks, vaid ka seda, et infot on lihtne hankida, võrrelda ja analüüsida. See hõlmab kõike, alates andmetest endist, ja lõpetades sellega, kuidas neid andmeid esitatakse – et nad oleksid eri asutuste vahel ja ajas lihtsasti võrreldavad. Andmeid peaks olema ka lihtne töödelda, nii et kolmandad osapooled – ajakirjanikest infotöötlusteenuseid pakkuvate firmadeni – võiksid luua nende põhjal sisukaid infopilte.

Valitsuse infojuht peab ka meile meelde tuletama, et olgu Internet kui vahva tahes, on sest kasu ikkagi inimestel, kes oskavad lugeda ja kirjutada. Digitaalne lõhe pole enam teab mis valus teema – kuid lõhed kirjaoskuses piiravad paljusid.

Infojuht ei saa ega tohigi olla haridusminister, aga ta saab anda nõu infotehnoloogia kasutamise valdkonnas, alates õppekava sisust ja lõpetades institutsionaalsete muutustega, mida saab esile kutsuda parema kommunikatsiooniga õpetajate, lapsevanemate ja õpilaste vahel. Võimalused on laiad – infot saab jagada näiteks kodutööde, hinnete, koolibussi graafikute või isegi lõunamenüüde kohta. Täpselt nagu tarbijad saavad hinnata tooteid, peaks ka lastel ja vanematel olema võimalus anda õpetajate kohta hinnanguid ja tagasisidet.

Infojuht peab tõsiselt tegelema ka infoturvalisuse teemaga. Seda tuleb teha koostöös kolleegidega teistest maadest, sest küberkuritegevus ei tunne riigipiire. Näiteks viirused ja spämmi paneb suuresti levima tõsisasi, et need toovad raha sisse. Erinevalt uimastiveost ei parandaks nende legaliseerimine eriti olukorda, aga ka siin mängivad majanduslikud huvid hoopis suuremat rolli, kui tavaliselt tunnistatakse.

Vaja on kaht olulist muutust. Esiteks peab e-kirja saatmine muutuma hoopis kallimaks kui praegu. Ja teiseks peavad internetiteenuse pakkujad tõsisemalt selle valdkonnaga tegelema, sest just nende käsutuses on parimad vahendid üksikkasutajate arvutite turvalisuse tagamisel. Nii nagu me nõuame kindlustust autojuhtidelt, võiksime nõuda ka arvutikasutajatelt seda, et nad ostavad oma teenusepakkujatelt teatud turvameetmed või tasuvad kindlustusmakseid.

Valitsuse võimuses on teha peamiselt kolme asja: kirjutada ja jõustada seadusi, sisse nõuda ja kulutada raha ning inimesi inspireerida. Iga riik vajab infojuhti, kes suudab oma rahvast inspireerida informatsiooni jõuga.

Copyright: Project Syndicate, 2009.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
08. February 2009, 10:26
Otsi:

Ava täpsem otsing