Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Advokaat: riigilõivude tõstmine vallandab ohtliku doominoefekti

08. veebruar 2009, 10:19

Välja arvatud paar justiitsministeeriumi
seisukohti kajastavat tagasihoidlikku uudisnuppu 2008. aasta suvel-varasügisel,
on Riigikogu ilma igasuguse ühiskondliku diskussioonita ja valitsuse esitatud
eelnõuta justkui möödaminnes suurendanud kuni viis korda riigilõive
kohtumenetlustes, märgib Tark Co vandeadvokaat, partner Piret Blankin.

Järgneb Piret Blankini arvamusartikkel.

Tähelepanuväärne on seejuures, et riigilõivude suurendamine nähti ette 10. detsembril 2008 vastu võetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise raames, mille eesmärgiks oli vaid teha täpsustavaid muudatusi menetlusseaduses. Nii uus menetlusseadus kui ka riigilõivud jõustusid 1. jaanuaril 2009.

Tutvudes uute riigilõivumääradega tsiviilkohtumenetluses ei tundu esmapilgul summaliselt väga suur mittevaralise hagi esitamise riigilõiv, mida suurendati 1000 kroonilt 5000 kroonile. Kui siia aga lisada fakt, et seni aktsepteeriti praktikas mitmeid kinnisvara omandiõiguse tunnustamisele suunatud nõudeid (kinnistusraamatu ebaõige kande parandamine jms) valdavalt mittevaralisena, nüüd aga enam mitte, on vahe tuntav.

Näiteks kui seni taotleti 1 miljon krooni maksva kinnistu osas omaniku kohta kande muutmist, tasuti sellelt nõudelt riigilõivu 1000 krooni. Täna tuleb sama asja eest kukrut kergendada 75 000 krooni võrra.

Kõige valusamalt annab riigilõivude suurendamine tunda tavaliste rahaliste nõuete puhul, kus on jäetud tasumata tellitud tööde või teenuste eest kuni paar miljonit krooni. Kohtulahendile kaebuse esitamisel tuleb arvestada, et riigilõivu tuleb tasuda nii põhinõudelt kui ka kõrvalnõuetelt - intressidelt ja viivistelt.

Maksekäsu kiirmenetluse avalduse minimaalne riigilõiv suurenes 250 kroonilt 750 kroonile, maksimaalne riigilõiv kahekordistus 750 000 kroonilt 1 500 000 kroonile.

Piret Blankin Piret BlankinArvestades tänast majandusseisu ei ole mõistlik ka võlausaldaja pankrotiavalduse riigilõivu suurendamine 1600 kroonilt 6000 kroonile, sest isegi juhul, kui pankrotiavaldus rahuldatakse ja pankrot välja kuulutatakse, ei saa pankrotiavalduse esitaja sellest iseenesest mingit eelist teiste pankrotivõlausaldajate ees.

Kui nigela präänikuna on seadusega sätestatud füüsilisele isikule senisest veidi soodsam lõivustamine (füüsiline isik võib riigilt menetlusabina riigilõivust vabastamist või selle vähendamist taotledes oma kuludena arvestada ka mõistlikke eluaseme ja transpordikulusid), siis ettevõtja puhul, kes ei ole pankrotis, puudub selline võimalus sootuks.

See tähendab, et ettevõtja peab kogu riigilõivu alati ja kohe tasuma, olenemata oma majanduslikust seisundist. Vastupidiselt valitsevale väärarusaamale peab ka pankrotis juriidiline isik riigilõivu tasuma, kuid tal on võimalik taotleda riigilõivu tasumisest vabastamist, kui ta suudab põhjendada, et temal endal ega ka tema võlausaldajatel ei ole võimalik selleks vajalikke summasid tasuda.

Kes riigilõivude suurenemisest võidab? Riik. Kes kaotab? Ettevõtja, kes ei ole veel pankrotis. Rõhuasetus on sõnal "veel“.

Keskmisele ettevõtjale, kellel on tellijalt või peatöövõtjalt laekumata arve summas pool miljonit krooni ning kes ise võlgneb sellest 80 protsenti oma alltöövõtjatele, on äärmiselt keeruline selgitada vajadust leida kohe 50 000 krooni, et alustada vaidlust oma võlgnikuga. Kas ja millal ettevõtja selle summa isegi võidu korral kätte saab, ei julge keegi prognoosida.

Uued lõivud on ühed kõrgeimad Euroopas. Võrdluseks, Soomes tuleb tasuda riigilõivu esimese astme kohtule esitatavalt rahaliselt nõudelt maksimaalselt 164 eurot.

Muudetud riigilõivud takistavad ilmselgelt paljudel ettevõtjatel kohtusse pöördumist. Õigeaegne õiguskaitse puudumine suurendab ettevõtja kulusid, teatud määral halvendab asja perspektiivi ja kindlasti vähendab oluliselt võlgnevuse laekumise tõenäosust.

Arvestades ka asja menetlusele paratamatult kuluvat aega, on ettevõtjal olulised käibevahendid menetluses kinni ning tal on takistatud oma kohustuste täitmine võlausaldajate ees. Nii piisab väiksemal ettevõtjal pankrotiks ühest-kahest nõudest, mille täitmine lähiaasta(te)l on välistatud, suurem ja edukam suudab ehk kauem vastu pidada.

On olnud näha, kuidas ehitus- ja kinnisvarasektoris ühe ettevõtja suutmatus teisele oma võlga tasuda toob kaasa teise ettevõtja maksejõuetuse, see omakorda kolmanda ning siis jääb vaid hinge kinni pidades oodata, millal mõni doominoklots kuskil lõpuks püsti jääb. Kui eile oli suurem kriis eelkõige ehitus- ja kinnisvarasektoris, siis täna on see levinud pea kõikidesse eluvaldkondadesse.

Eelnõu põhjendusena on esitatud vajadust viia kohtumenetluse riigilõivud vastavusse menetluse tegelike kuludega. Küsitav on, kas tegemist on ikka niivõrd kaaluka printsiibiga, sest iseenesest ei ole kohtud isemajandavad. Näide sellest, et tädi Maali ei peaks kohtus kinni maksma kahe suurärimehe omavahelist vaidlust, on kohatu, sest ka seni on lõivustatud erinevaid nõudeid erinevalt.

Samuti võib praktikas näha, et tihtipeale muutuvad "tädi Maali" vaidlused kohtu jaoks rohkem aega ja vaeva nõudvaks kui "kahe suurärimehe" vahelised vaidlused. Eesti põhiseadus tunneb aga isiku põhiõigust pöörduda oma rikutud õiguste kaitseks kohtu poole ning riik on kohustatud isikule selle õiguse tagama.

Seaduse eeldatava positiivse küljena on toodud välja, et see peaks soodustama vaidluste kohtuvälist lahendamist. Kohtuväliseid läbirääkimisi ja kokkuleppeid küll täielikult toetades ei saa siiski nõustuda olukorraga, et ettevõtjalt võetakse valikuvõimalus, kas kohtusse pöörduda või mitte.

Ka läbirääkimisi mõjutab arusaadavalt see, kui ühe poole majanduslikust seisundist lähtuvalt on teada, et ta pole võimeline taotlema kohtulikku kaitset oma nõudele. Päästerõngaks ei ole praktikas enamikel juhtudel ka saneerimine. Seega läbirääkimistel tõotab "trumbiks" kujuneda pankrotiähvardus. Normaalsetes ärisuhetes oleks see olnud mõeldamatu.

Teatud aja jooksul võib mõningast leevendust leida vahekohtumenetlusest, mida on seni peetud kalliks. Täna enam see nii ei tundu, eriti kui arvestada vahekohtu menetluse kiirust ja lahendi siduvust. Vahekohtukokkuleppe saavad pooled kokku leppida ka vaidluse tekkimisel. Reaalselt on ärialastes vaidlustes läbirääkimised aga siiski kõige mõistlikumaks lahenduseks vähemalt neil juhtudel, kui poolte suhted ja arved ei ole veel lootusetult halvaks läinud.

Uute lepingute sõlmimisel tuleks võimaluste piires rakendada ettemaksu ja uurida lepingupartneri majanduslikku tausta. Samuti on otstarbekas kindlustada õigusabikulud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
11. February 2009, 10:56
Otsi:

Ava täpsem otsing