Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kauplemine inimeludega
Kuigi praeguseks on selgunud, et terve rea derivatiivsete finantsinstrumentide hoogne kasutamine on praeguse finantskriisi üheks põhjuseks, ei jäta finantsinsenerid lennukate mõtete tootmist.
Vaikselt on pead tõstmas hoopis uut tüüpi kaubeldavad finantsvahendid, millega saadavas teenistuses mängib rolli inimelu pikkus. Need on tuntuks teinud Davidson Kempneri riskifond (hedge fund).
Idee seisneb raha teenimises n-ö surmavõlakirjade väljalaskest. Nimelt ostab fond inimestelt nende elukindlustuspoliisid, pakib need kokku ning müüb investoritele võlakirjadena.
Fond tasub ostetud poliiside perioodilisi kindlustusmakseid kindlustusettevõttele ja kindlustussumma väljamakse korral kasseerib selle endale, luues niiviisi võlakirjadele ka tagatiskapitali.
Vaesemate inimeste jaoks, kellel on korraga suuremat summat vaja, on see hea raha teenimise viis, sest fond maksab poliiside müügilt kuuldavasti päris korralikult, kuid siiski tuntava allahindlusega võrreldes lõppsummaga, mille lähedased inimese surma korral saaksid.
Kuna vaadeldavad võlakirjad aeguvad 1. detsembril 2058. aastal, annab see võlakirjade ostjaile piisava kindluse raha lõpuks ka tagasi saada, sest on vähetõenäoline, et keegi kindlustatutest selles ajavahemikus teise ilma ei lähe niisugustel tingimustel, mis laseksid kindlustusfirmal raha välja maksta.
Siiski, mis juhtub, kui riskifond peab hakkama investoritele võlakirju lunastama, aga raha pole piisavalt, sest piisav arv inimesi pole siit ilmast lahkunud? Kas fond tunnistab end siis tõepoolest maksejõuetuks või peaksid poliisid fondile müünud inimesed tõepoolest pimedaid tänavaid vältima hakkama?
Kui palju maksab inimelu? Kas liiga vähe, et see investoritele väljamakseks kulutada, või liiga palju, et vihased investorid tühjade kätega jätta?
Eluga mängimine on minu arvates vale. Isegi kui poliise müüvad inimesed endale sellega ajutiselt leivaraha teenivad. Inimestel on muid muresidki küllaga ja ei tasu oma elu rahasse vahetada.