Lõivude tõus toob pankrotid

Riigikogu on ilma ühiskondliku diskussiooni ja valitsuse eelnõuta justkui möödaminnes suurendanud kuni viis korda riigilõive kohtumenetlustes.

Kes riigilõivude suurenemisest võidab? Riik. Kes kaotab? Ettevõtja, kes ei ole veel pankrotis. Rõhuasetus on sõnal "veel", sest riigilõivude tõstmine vallandab doominoefekti.

Muudetud riigilõivud takistavad paljudel ettevõtjatel kohtusse pöördumist. Õigeaegne õiguskaitse puudumine suurendab ettevõtja kulusid, halvendab asja perspektiivi ja vähendab oluliselt võlgnevuse laekumise tõenäosust.

Kõige valusamalt annab riigilõivude suurendamine tunda tavaliste rahaliste nõuete puhul, kus on jäetud tasumata tellitud tööde või teenuste eest kuni paar miljonit krooni.

Keskmisele ettevõtjale, kellel on tellijalt või peatöövõtjalt laekumata arve summas pool miljonit krooni ning kes ise võlgneb sellest 80 protsenti oma alltöövõtjatele, on äärmiselt keeruline selgitada vajadust leida kohe 50 000 krooni, et alustada vaidlust oma võlgnikuga. Kas ja millal ettevõtja selle summa isegi võidu korral kätte saab, ei julge keegi prognoosida.

Ettevõtjal on olulised käibevahendid menetluses kinni ning ta ei saa täita oma kohustusi. Nii piisab väiksemal ettevõtjal pankrotiks ühest-kahest nõudest, mille täitmine lähiaasta(te)l on välistatud.

Praegu on ehitus- ja kinnisvarasektoris näha, kuidas ühe ettevõtja suutmatus teisele oma võlga tasuda toob kaasa teise ettevõtja maksejõuetuse, see omakorda kolmanda, ning siis jääb vaid hinge kinni pidades oodata, millal mõni doominoklots kuskil lõpuks püsti jääb.

Juba levib kriis ka pea kõikidesse teistesse sektoritesse.

Esmapilgul ei tundu väga suur mittevaralise hagi esitamise riigilõiv, mida tõsteti 1000 kroonilt 5000 kroonile.

Kui siia aga lisada fakt, et seni aktsepteeriti kinnisvara omandiõiguse tunnustamisele suunatud nõudeid valdavalt mittevaralisena, nüüd aga enam mitte, on vahe tuntav.

Näiteks kui seni taotleti 1 miljon krooni maksva kinnistu osas omaniku kohta kande muutmist, tasuti sellelt nõudelt riigilõivu 1000 krooni. Praegu tuleb sama asja eest kukrut kergendada 75 000 krooni võrra.

Arvestades tänast majandusseisu, ei ole mõistlik ka võlausaldaja pankrotiavalduse riigilõivu suurendamine 1600 kroonilt 6000 kroonile, sest isegi juhul, kui pankrotiavaldus rahuldatakse, ei saa selle esitaja mingit eelist teiste pankrotivõlausaldajate ees. Eesti uued lõivud on ka ühed kõrgeimad Euroopas. Võrdluseks, Soomes tuleb tasuda riigilõivu esimese astme kohtule esitatavalt rahaliselt nõudelt maksimaalselt 164 eurot.

Seaduse eeldatava positiivse küljena on toodud välja, et see peaks soodustama vaidluste kohtuvälist lahendamist. Kohtuväliseid läbirääkimisi ja kokkuleppeid küll täielikult toetades ei saa siiski nõustuda olukorraga, et ettevõtjalt võetakse valikuvõimalus, kas kohtusse pöörduda või mitte.

Kui ühe poole majanduslikust seisundist lähtuvalt on teada, et ta pole võimeline taotlema kohtulikku kaitset oma nõudele, siis mõjutab see ka läbirääkimisi. Päästerõngaks ei ole praktikas enamikul juhtudel ka saneerimine.

Seega läbirääkimistel tõotab "trumbiks" kujuneda pankrotiähvardus. Normaalsetes ärisuhetes oleks see olnud mõeldamatu.

Autor: Piret Blankin