USA-l puudub jätkuvalt tegevusplaan

Üleeile suutis investoreid šokeerida värske rahandusminister Timothy Geithner. Investorid müüsid aktsiaturu pea viis protsenti allapoole. Mis siis juhtus?

Rahandusminister oli plaani avaldamist juba edasi lükanud. Nüüd tuli see välja, kuid selles puudub tegevuskava ja detailid. Sisuliselt rääkis rahandusminister seda, mida kõik juba teavad. Ja lisaks rääkis numbritest (kuni 2 triljonit dollarit). Regulaatorid teevad suurematele pankadele stressitesti, selgitamaks uue kapitali vajadust. Tarbijatele ja äridele laenuandmise rahastamist suurendatakse 200 miljardilt dollarilt triljonile. Kui varem oodati, et riik või keskpank loob saastapanga või -fondi, kuhu pangad saavad ebaõnnestunud loomingu anda, siis nüüd räägiti, et see võiks olla selline vahva fond, kus lisaks riigile osaleks ka erakapital. Fondi suuruseks võiks olla 0,5-1,0 triljon dollarit.

Probleemiks on see, et paketi maht on ühelt poolt vaadates väike. Vähese rahaga üritatakse saavutada väga erinevaid eesmärke. Teisest küljest vaadates on tegu hiiglasliku rahaga, mida USA-l ei ole ning mis tuleks lihtsalt trükkida või laenata. See võib ära ehmatada võlakirjaomanikud ja USA dollarite hoidjad. Kui abimeetmed toimiksid, võiks tagajärjeks olla võimas inflatsioon.

Aasia tuntud trendivastane investor Dr Marc Faber vastas teleesinemises ühele küsimusele: kas ta ei karda, et USAd tabab pikas perspektiivis kole inflatsioon. Ta ütles, et majanduses on mitu koolkonda - Austria koolkond, monetaristid jne -aga USA keskpangas on võimul uus majanduskoolkond - Zimbabwe oma, kes üritab probleemidest väljuda üha rohkem raha trükkides. Selle koolkonna juhiks on Zimbabwe president Mugabe, kes on hävitanud riigi majanduse.

Kõigepealt peaks vist alustama kaugemalt - USA majandushädade põhjuseks oli liiga palju laene ja majanduskasvu saavutamiseks ülisuur sõltuvus laenurahast. Probleemi üritatakse ravida veel suurema võlakoormusega. Pankadelt oodatakse võimatut. Korraga tahetakse pankadelt suuremat konservatiivsust ja kapitaliseeritust ning et pangad annaksid majanduse elustamiseks rohkem laene. Need kaks eesmärki on majanduslanguse tingimuses teineteisele täiesti risti vastukäivad. Pangad peavad praegu olelusvõitlust, kus mängu nimi on - kuidas jääda ellu. Pangad, kes jäävad ellu, vähendavad võimendust bilansimahtu vähendades.

Kui USA-l on soov muutuda plaanimajanduseks, kus käsu peale kasvaks pankade laenuportfell, tuleks hädised suurpangad natsionaliseerida - võttes kogu krediidiriski valitsuse kaela. Siis saab öelda - suurendage laenuportfelli x miljardi dollari võrra. Odavam alternatiiv oleks selle raha zombipankades põletamise asemel kasutada uute puhaste pankade omakapitaliks, kuid olemasolevad pangad on head lobistajad. Sellised pangad saavad hakata laenude väljaandmise kaudu võimendust ehitama?- vanad probleemid ei koorma. Uued pangad saaks luua uue regulatsiooni alusel, mis nõuab oluliselt suuremat konservatiivsust.

Zombipangad, kui neid ei natsionaliseerita, peavad ise vaatama, kuidas oma tegevusega põhjustatud kahju suudavad kanda. Kui ei suuda, siis hoiustekindlustus tagab hoiused - ülejäänud saasta maksku kinni need, kes seda ostsid. Et pankasid ega ettevõtteid ei lasta pankrotti, näitab, et makstakse ebaefektiivsete ja ebakompetentsete pankade ja ettevõtete ellujäämise eest. Kapitalism eeldab, et ellu jäävad tugevaimad ja targemad. Täiesti vastutustundetu oli anda mittepankadele panganduslitsentsid ja õigus võtta vastu hoiuseid, kuna muidu ei oleks saanud neile keskpank abi anda. Sellise turusolkimise tagajärjel ei loogi miljardärid praegusel supersoodsal alustamise ajal pankasid, kuna keskpanga tegevus loob ebaausat konkurentsi.

Iseäranis naiivsed olid investorid ja spekulandid, kes panustasid enne abiplaani kohta info saamist, lootes, et see töötab ning ei päästa mitte ainult USA, vaid kogu maailma majanduse ja panganduse probleemidest, tõestab nafta hinda jms. Nüüd tuli müügipaanika. Kui igasugune abi loetakse tänapäeval positiivseks uudiseks, ei vaevutud mõtlema, kas vähese rahaga on võimalik saavutada ülisuuri eesmärke. Miski ei garanteeri, et kogu pankade päästmine ebaõnnestub ja viib koguni praeguse rahandussüsteemi hävinguni.