Ahnetel on aeg aktsiaid osta

Aktsiaturgude peamiseks mootoriks olevat hirm ning ahnus. Hirm lähiaastate ees on Tallinna börsil kukutanud aktsiate hindu kahe aastaga 80 protsenti. USA, Euroopa ja muu maailma aktsiaturgudel on hirmufaktor laastanud veidi enam kui aasta.

Samas on analüütikud juba sügisest saadik osutanud tähelepanu suhtarvudele, mis on langenud mitmekümne aasta madalaimale tasemele. Tavapärases olukorras oleks tegemist kindla ostusignaaliga, kuid praegu näeme tõusutrendi asemel heitlust. Hirmufaktor tegutseb.

Kaks päeva tagasi kirjutasin siinsamas, kui palju oleks teeninud investorid, kui nad oleksid ostnud Baltika, Merko Ehituse, Norma ja teiste veel börsile jäänud ettevõtete aktsiaid täpselt kümme aastat tagasi. See oli aeg, mil Tallinna börs oli saavutanud oma esimese buumijärgse põhja ning aktsiaid osta soovitada ja osta julgesid vähesed. (Vaid Eesti Telekomi aktsiate avaliku esmaemissiooni ümber valitsesid kired, tänu millele sai sellest tõeline rahvaaktsia). Nendel julgetel - heas mõttes võib neid ka ahneteks nimetada -, kes tol ajal aktsiaid ostsid võib oleks söandanud seda teha, oleks investeeringute tulusus ka pärast suurt langust olnud mõõdetav ikkagi kordades.

Mulle tundub küll, et nendel julgetel oleks viimane aeg hakata mõtlema aktsiate ostmise peale. Tõsi, praeguses olukorras, kus tulevik on tume ning peaaegu mitte keegi ei saa kindel olla, et tal töökoht ka homme olemas on, saavad luksust olla ahne enesele lubada vaid vähesed.

Praegusel keerulisel ajal ei tohiks aktsiaturgudele mitte mingil juhul investeerida seda raha, mida võib vaja minna enne viit aastat. Seda lihtsal põhjusel, et mitte keegi ei oska täna öelda, kui kaua langus ikkagi kestab ja kui sügavale see vajub. Aga viie aasta pärast võiks olla olukord küll selline, et mõistlikel investoritel on investeeringud alles ning heal juhul ka korralikku tulugi teenitud.

Muidugi tekib küsimus, kuidas portfelli koostada. Printsiipe on erinevaid ning see sõltub investori võimalustest, ajahorisondist ning paljudest muudest teguritest. Üks võimalusi on ehitada portfell ümber nn indeksiaktsiate ehk börsil kaubeldavate fondide (ETF).

Arvan, et kõik investeerimishuvilised on ühel nõul, et varem või hiljem saadakse majanduskriisist üle ning pikas perspektiivis hakkavad aktsiaturud taas tõusma. Finantsnõustajad soovitavad tavaliselt investeerida sektoripõhiselt, kuid mina eelistaksin valida portfelli tuumikväärtpaberiks kas USA või Euroopa aktsiaturgude indeksiaktsia, aga miks ka mitte mõne globaalse indeksiaktsia. Valik sõltub sellest, mis regiooni majandusse investoril kõige rohkem usku on.

Ühele või mitmele ETF-le lisaks võib osta nii Tallinna börsil kaubeldavaid kui ka välisriikide aktsiaid. Aktsiate arv sõltub investeeritava summa suurusest, aga kohe kindlasti ei maksaks portfelli väga suureks ajada. Asi on selles, et kui portfellis on liiga palju aktsiaid, on nende ettevõtete käekäigul üsna keeruline silma peal hoida. (Mulle tundub, et Eesti fondide üheks hädaks on just see, et varahaldusfirmade meeskonnad on üsna väikesed, aga hallatavad portfellid suured, mistõttu on mul väga suur kahtlus, kas fondijuhid ikka teavad adekvaatselt, kuhu nad investeerivad.)

Minu arvates ei tohiks portfellis olevate aktsiate arv olla üle kümne, aga samas ei tohi ka see väga väike olla, sest kui mõni ettevõte lõppude lõpuks pankrotti läheb, on kahju suurevõitu. Kui aga tuleb maha kanda viis või isegi kümme protsenti investeeringutest, pole ju väga hull. Kvaliteetsete ettevõtete aktsiatega portfellis on üsna suure tõenäolisusega päris palju neid, mis tõusevad üsna palju, ning kindlasti tuleks portfellis omada ka nn dividendiaktsiaid.

Arvan, et sellise põhimõtte järgi koostatud portfell võib tulevikus üsna suurt tulu tuua. Aga neile, kes ei usu, et riigid kriisist niipea välja tulevad, ning arvavad, et ees ootab aastatepikkune häda ja viletsus, ei oska ma mitte midagi soovitada.