Arvamus: meeste depressiooni raske ära tunda

13. veebruar 2009, 08:14

Meeste depressiooni on raske ära tunda,
sest igal inimesel on masendusele erinev reaktsioon: kes muutub vaikseks, kes
jutukaks, mõni kiuslikuks, mõni aga vaatab alkoholi poole.

Ka koolis väga edukas laps võib sattuda depressiooni, sest tahab vanematele heameelt teha, kuid tunneb, et ei suuda. Nii on ka firmajuhiga, kes võib ühel hetkel tunda, et ei vasta enam ideaalile. Mõnel ärimehel võib olla kataklüsmiliselt valus, kui ta pole enam tipus. Seetõttu vajab igaüks, sõltumata positsioonist toetust. Üksteisest hoolimine peaks olema inimühiskonna olemise alus.

Ilmselt on tõusud ja langused kapitalismis paratamatud. Tundub, et riikidel, kel on rohkem kogemusi, ei ela kriisi nii raskelt üle. Ka Eestis on varem kriise olnud. Samas pole meil iial varem olnud nii kägistavat laenukoormust. Siinkohal peaks olema abiks pankade ja Maksuameti poolt paindlikud maksegraafikud ja mõistlikud kompromissid. Tuleb meeles pidada, et rahanumbri taga on inimesed. Miks ei ole Euroopas surmanuhtlust? Sest igale inimesele tuleb jätta võimalus arenemiseks või uuesti alustamiseks – inimelu on unikaalne ja püha.

Tean juhtumit Soome „lama“ ajal, kus ühe suure lennukompanii juht koondati ning firma lõpetas tegevuse. Samuti sai pangast koondamisteate tema naine. Mees hakkas hommikuti tööle ajalehe jagajana, naine aga õppis arvutispetsialistiks, maja andsid nad rendile ühele saatkonnale. Kümmekond aastat hiljem edutati mees sama ajalehe osakonnajuhatajaks, naine aga koolitab välja uusi arvutispetsialiste. Majagi said nad lõpuks tagasi.

Ehk on meilgi soomlastelt õppida, kuidas majanduslanguses toime tulla. Ka Eestil on selliseid eeskujusid vaja. Lugu, kuidas üks inimene põhjas käis, on vaja inimesele endale aga ka teistele põlvkondadele. Kriisi läbi teinud inimesed on õpetajaks teistele-kriis on võimalus arenguks uuele tasemele.

Eestis on ettevõtlikele inimestele mitmeid organisatsioone, klubisid, ühendusi, hulgaliselt huviringe. Käega õlale patsutamine, hea sõna ja vastastikune hoolimine lihtsates asjades on asendamatud, vajadusel tuleb hädas sõber aidata asjatundja juurde või üheskoos midagi arendavat ette võtta. Inimestel tuleb üles leida inimlik pool, sest iga inimese loomuses on hoolivus ja kaastunne olemas.

Igal inimesel siin elus on sillad-kellele lapsed, kellele pere, kellele sõbrad, kellele hobid, vanemad jne. Meeste puhul on tähtis, et neid sildu oleks erinevaid. Iga kannatus on lõppkokkuvõttes mööduv. Vaimne toetus ja julgustus kulub kõikidele rasketel kriisihetkedel ära. Me ei ela siin ilmas iseenda jaoks. Mõtiskleda võiks siinkohal Uku Masingu mõiste “Elusamus” üle. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest.

Kriisist väljatulemisel on siiski põhiline osa kanda inimesel endal. Viise, kuidas seda teha, on aga erinevaid. On inimesi, kes tahavad mured nö pihi meetodil välja rääkida. On neid, kes tulevad kokku ja vaikivad-ka selles on informatsiooni. On palju kirjandust, eneseabi raamatuid, mida ehk ei tasu võtta üks-üheselt, kuid võib paljudest noppida midagi enda jaoks.

Vähetähtis pole liikumine: jalutamine mere ääres, sportimine, matkamine, viibimine looduses jne. Samuti välja magamine, puhkamine. Lasta mõtetel vabalt tulla ja minna, ent mitte klammerduda neisse. Tunda ära oma meel ja leida meelerahu.

Abi võib küsida perearstilt, psühholoogilt või psühhiaatrilt, on erinevaid psühhoteraapia vorme, nagu näiteks kognitiivteraapia, gestaltteraapia, jt. Abi võib olla mõtluse, religioossete praktikate tundmaõppimisest.

Võimalik, et praegusel hetkel oleks vajalik välja töötada nö nõustamisvõrgustik, et inimene õigel ajal abi saaks.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
13. February 2009, 09:45
Otsi:

Ava täpsem otsing