Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Parts: millal majandus maandub?

14. veebruar 2009, 11:41

Majandusminister Juhan Parts rõhutas
majanduskonverentsil Tuulelohe Lend, et niigi raskel ajal ei tohi
maksukoormust kergitada. "On selge, et majandus maandub ja ka tõuseb jalule,
küsimus on, kui kiiresti," ei salga minister, et ei oska täpselt öelda,
millises kriisistaadiumis Eesti parasjagu vintskleb.

Majandus-ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi kõne ettevõtjatele:

"2009. aasta majandusolukorra kohta on täna teada piisavalt palju suundumusi, mida saab arvestada otsuste tegemisel nii ettevõtete kui riigi tasandil. Olulisemad tegurid, mis kujundavad majandust sel aastal nii meil kui mujal on järgmised:

Esiteks – finantsvõimenduse vähenemine. Nii inimesed, ettevõtted kui pangad tahavad end tunda kindlamalt ja vähendada võimalusel sõltuvust laenudest. See mõjutab majandust kogu maailmas ilmselt rohkem kui miski muu.

Teiseks – rahastamisraskused. Krediidiprobleemidest on juba kujunenud põhiteema nende ettevõtete jaoks, kes on plaaninud oma tegevust rahastada võõrkapitaliga ja kellel on tarvis refinantseerida laene. Krediidituru probleemid ei lahene kiiresti. Plaane tuleb täna teha pigem lähtudes eeldusest, et laenu võtta ei ole kas võimalik või on see väga kallis. Maksejõuetuse juhtumite sagenemine ettevõtete hulgas on seetõttu vältimatu.

Kolmandaks suureks majanduse mõjutajaks sel aastal on poliitika. Riikide ja keskpankade sekkumine rahandusse ja majandusse on paljudes riikides ulatuslik ja selle tõttu on majandusarengu kujundamisel poliitika roll vähemalt lühiajaliselt suurem kui viimastel aastatel. Küsimus, kas riik saab aidata majandusel valutumalt kohaneda, on aktuaalne ka meil. Ka riik ei saa mustkunstnikuna kübarast jäneseid välja tõmmata. Seda meeles pidades tuleb möönda, et ebatavalised ajad nõuavad pingutamist ja ebastandardseid lahendusi ka riigilt.

Tähtis on hoiduda protektsionismist, majanduslikust natsionalismist. Üsna levinud on arvamus, et praegune periood on suureks ohuks vabakaubandusele ja globaliseerumisele. Meile kui avatud ning üha enam ekspordile orienteeruvale majandusele oleks sellised sammud suurte riikide poolt kahtlemata kahjulikud. Laias plaanis kaotaksid majanduslikust natsionalismist peaaegu kõik, sest globaalse tööjaotuse vähenemisega langeb ka efektiivsus.

Kus on Eesti tee kriisist välja?

Ma ei taha esineda abstraktsete heietustega sellest kui rasked on raskused. Pole üldse kindel, et Eesti lähiajaloo taustal on meil õigust praegust olukorda süsimustalt kirjeldada. Okupatsioon oli kõige muu kõrval ka sisuliselt 50 aastat väldanud majanduskriis. Täna on meil hoopis rohkem võimalusi majandus uuele rajale sättida. See võtab aega ja tööd, ent meil on võimalik targalt tegutsedes edasi minna.

Mis on tähtis selleks, et meie ettevõtted ja inimesed säilitaksid või leiaksid endale uue hea rakenduse? Ma ei räägiks Eesti oma majandusmudelist või –süsteemist. Eesti on majanduslikult tihedat integreerunud eelkõige Põhjala riikidega. Meie majandus ei arene Põhjalast, kogu Läänemere piirkonnast või Euroopa Liidust lahus. Olles väikeriik, sõltub meie edu paljudest väikestest asjadest, aga ka mõnest suurest. Et suudaksime käia maailma kiiremini arenevate riikidega ühte sammu, on minu meelest praegu tähtsad järgmised suured asjad:

Eesti riigi esimene ülesanne majanduskriisis on kohaneda ise muutunud olukorraga, et säilitada ja kui vaja siis luua uuesti teatud stabiilsus.

Riik peab oma ülesannete täitmisega hakkama saama nii, et ta ei muutu maksumaksjatele sissetulekute kokkukuivamise perioodil raskeks koormaks. Seda eesmärki teenib valitsuses kokkulepitud eelarvekärbete pakett. Asi võib olla täiuslikkusest kaugel, ent see on samm õiges suunas.

Riigil on mõned pikaajalised poliitikad, mida peab nägema perspektiivis ja millest ei tohi lihtsalt loobuda, eelkõige haridus ja innovatsioon. Hariduses seisame me selle eest:

1. Üldhariduskoolides peab olema ettevõtlusõpe. Selle peamine mõte on tuua noorte elukutsevalikusse selgelt sisse ettevõtjaks olemine, et äri ja ettevõtlust tajutaks kui reaalselt ja loomulikku valikut, nii et küsimusele „kelleks tahad saada“ vastaksid rohkemad, et tahavad olla ettevõtjad.

2. Matemaatika võiks olla kõigile riigieksam, et noored valiksid edasiõppimiseks tänasest rohkem tehnika- ja insenerierialasid;

3. Kutsehariduse proportsioonid peavad olema suuremad ning kutsekoolid peaks suutma pakkuda ettevõtetele kvalifitseeritud spetsialiste ning seda ka töötajate ümberõppe korras.

4. Rakenduskõrgharidus ei tohi känguda akadeemilise ülikoolihariduse kõrval.

Käimasolev aasta on nimetatud innovatsiooniaastaks. Mul on hea meel, et vaatamata kokkuhoiuaegadele on riigil EL vahendite toel õigupoolest enneolematult palju raha innovaatiliste ettevõtmiste toetamiseks. Seda kasutatakse selleks:

- et ülikoolid ja ettevõtjad suudaksid leida omavahel tugeva ja turule suunatud koostöö;
- suuremahulise Tehnoloogia arenduskeskuste programmi jaoks (14 uut);
- teadus- ja arendustegevuse meetmete ulatuslikuks rahastamiseks;
- meil on klastrite programm, selleks et ühes väärtusahelas tegutsevad ettevõtjad leiaksid koostöövõimalused;
- meil on arendustöötajate programm, et arenevad ettevõtted saaks palgata endale vajalikke tippspetsialiste;
- äsja käivitati innovatsiooniosakute programm.

Praegu on skepsis arenevate turgude vastu suur ja ka Balti riikide käesolevatest ning võimalikest eesootavatest probleemidest on maailma pressis kirjutatud palju. Sellisel foonil ei maksa loota, et mõistliku eelarvepoliitika säilitamine ja riigi võlgadesse mässimisest hoidumine annab meile kohe kandikul tasu sissevoolavate uute investeeringute ja majanduskasvu näol. Ent pingutada maksab sellest sõltumata.

Saavutades selle, et meie riik ei satu abivajaja rolli ja saab ise enda efektiivsemaks muutmisega hakkama, on meil hea stardipositsioon ajaks, mil maailm taas investeerima hakkab ja majandus lahti sulab.


Teine suur väljakutse on teha rasketel aegadel sellist poliitikat, mis keskendub arenguvõimaluste, mitte subsideeritava heaolu loomisele.

Vaid esmapilgul on see poliitikute kätes, tegelikult on määrav kriitilise massi inimeste soov otsida keerulises olukorras edasiviivaid lahendusi, mitte keskenduda paremate aegade ootamisele ja tänase olukorra üle kurtmisele.

Meid ei aita täna edasi kellegi liialdatud ja lühinägelike poliitiliste lubaduste täitmisele sundimine ega ka see, et viimasel viiel aastal koostatud paberites on iga teine sõna ebamäärane "jätkusuutlikkus". Võib küll olla, et saamata oma tahtmistest täpselt aru, oleme juhtumisi saanud tulemuseks selle, mida me üldse ei taha. Siiski – selleks, et edasi minna, peame keskenduma sellele, mis on oluline praegu, mitte mõnes muus olukorras.

Valitsus on lisaks riigi kulude kärpimisele astumas ka samme, mis on suunatud ettevõtete kõige akuutsemate probleemide leevendamisele ja kõige teravamaks probleemiks on täna krediidituru sügav kinnikülmumine. Sel teisipäeval heaks kiidetud 5,7 miljardi kroonise mahuga eksportivate ettevõtete tugipaketi eesmärk ei ole erikohtlemise loomine selleks, et julgustada ettevõtteid rajama oma äri riigi toetustele. Majanduskriisis on tarvilik ja paratamatu, et mittetoimivad ideed ja ebaefektiivsed ettevõtted kaovad ja annavad ruumi uutele ideedele ja efektiivsemale majandamisele.

Tugipakett eksportijatele ei ole midagi muud kui langevari, mida vajab reisija, kes avastab äkki, et ta ei viibi enam lennukis, vaid sööstab maa poole. Ekspordisektor saab riigilt tuge kahel põhjusel. Esiteks on krediidi kättesaadavuses toimunud muutused nii järsud, et enamus riike on otsustanud rakendada ulatuslikke meetmeid, mis otse või kaudselt toetavad ettevõtteid. Ei oleks õige kohelda Eesti eksportivaid ettevõtteid sellises olukorras rangemate standardite järgi. Teiseks seisneb pakutav abi siiski finantstoodetes, mille kasutamine ei ole tasuta. Seda saav äri peab olema perspektiivikas ja elujõuline maailmas, mille majandusolukord ei pruugi ruttu paraneda. Eksportijate olulisus praeguses majandusolukorras ilmselt täiendavat argumenteerimist ei vaja.

Kolmas väljakutse on teha tööd selle nimel, et Eestisse tuleks kriisi leevenedes rohkem investeeringuid kui meie lähikonkurentideks olevatesse maadesse.

Eesti taasiseseisvumisele järgnenud reformide järel meie riiki tulnud investeeringud ja avanenud võimalused, on inimeste elu kohati tundmatuseni muutunud. Jutt ei ole mitte üksnes ärisektorist ja materiaalse heaolu paranemisest, vaid sellest, et paljud on õppinud tegema asju, mida nad eelmises ühiskonnakorralduses ei osanud või millega ei saanudki tegeleda. Olgu selleks siis mõne keele õppimine ja selle kasutamine igapäevatöös, mõne ärivaldkonna mõistmine ning selle mõistmise kasutamine rahvusvahelises praktikas, koostöö välisriikide teadusasutuste või ülikoolidega. Eesti on üsna edukalt maailma integreerunud ja mistahes kultuuriline barjäär siia uute investeeringute meelitamisel on täna kindlasti madalam ja lihtsamalt ületatav kui viisteist aastat tagasi.

Meie edu investeeringute hankimisel sõltub peamiselt meie ärikeskkonna ja riigi tegelikust konkurentsivõimest ja ka müügitööst.

Majanduslangus Euroopas on meie kui suuresti Euroopa Liitu eksportiva riigi jaoks kahtlemata probleem, ent teisalt vaatavad mitte üksnes põhjamaade vaid ka Lääne-Euroopa firmad vaatavad ringi, kuhu saaks mõned oma tootmisprotsessid ümber paigutada. Kui suudame oma konkurentsivõimet tõestada, on siin kindlasti ka Eesti jaoks võimalusi. Olla asukohamaa valikul üks kandidaatidest on üks asi, investeeringute saamiseks praegusel ajal aga üksnes kaardil olemisest ei piisa. Tarvis on sihikindlat müügitööd ning uuesti on vaja läbi mõelda see, millega me sisuliselt konkureerime.

Seetõttu tuleb olla valmis kasutama investeeringute ligimeelitamiseks konkreetseid abinõusid. Kolm valdkonda, kus riik saab uut eksporti loovatele investeeringutele, näiteks Eestisse ümber asuvatele välisettevõtetele, õla alla panna on:

1) riigimaade võõrandamise lihtsustamine;
2) infrastruktuuri loomine;
3) tööjõu leidmine ja treenimine.

Lisaks tuleb taas mõelda, kui atraktiivne on meie maksusüsteemi investorite jaoks. On selge, et praegustes oludes ei tohi suurendada üldist maksukoormust. Ent arutelu selle üle, kuidas muuta maksukeskkonda selliselt, et meie oma kapital eelistaks investeeringute tegemisel Eesti maksukeskkonda ning et ka väliskapitalil oleks motivatsioon siia investeerida, on tarvilik. Majandusministeerium viib läbi selleteemalist uuringut, mille põhjal esitame oma ettepanekud.
On selge, et majandus maandub ja ka tõuseb jalule, küsimus on, kui kiiresti. Valitsus on andnud eksportijatele esimese langevarju, mis maandumist ja jaluletõusmist kiirendab. Elu näitab, kas on tarvis veel mõnda langevarju."

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
17. February 2009, 11:20
Otsi:

Ava täpsem otsing