Eesti päästmiseks kolm teed

Edgar Savisaar 16. veebruar 2009, 00:00

Eesti majandus vajab lahendusi nii pikas perspektiivis, kui ka tänasel taktikalisel tasemel. Pikaajalised meetmed Eesti majanduse jaluleaitamiseks on kahtlemata ekspordi soodustamine, ettevõtluse toetamine, tööpuuduse probleemi lahendamine ja väga palju muud, millest viimastel aegadel on hulgaliselt kirjutatud ja arutatud. Eesti päästmiseks lähemas perspektiivis on olemas kolm meetmete gruppi, millest koalitsioon on otsustanud kasutada halvimat võimalikku.

Arvestades seda, millise kiirusega majanduslangus Eestis täna süveneb, peame majandusprobleemidele lahenduste otsimisel koondama oma jõupingutused meetmetele, mis saaksid meile lühikeses perspektiivis tulemusi anda ja kriisi pidurdada. Üha kiirenevalt kukkuv majandus vajab hädapidurit täna, et siis peale olukorra stabiliseerumist saaksime rahulikumas meeleolus kaugemat majandustulevikku planeerida ja oma uut majanduslikku identiteeti leida.

Lühiajalised abinõud jagunevad kolme erinevasse meetmete gruppi, millest iga grupi rakendamine tekitab ühiskonnas erineva olukorra ja loob erinevad väljavaated kriisi kiireks ületamiseks.

Esimesse kuuluvad meetmed, mis on suunatud äärmuslikule kokkuhoiule ja kulutuste kärpimisele. See on see, millele valitsusliidu kinnitust mööda alternatiivi ei ole. Raha säästetakse pensionide, haigusraha, kaitsekulutuste, investeeringute, omavalitsuste ja muu hädavajaliku arvelt. Need meetmed tagavad riigi vahendite kokkuhoiu eelkõige vaesema elanikkonna kihi arvelt, s.o nõrgemate arvelt - varanduslikult kindlustatud inimesed ei vaja toetusi ja pensionide tõusu ning vajadusel suudavad nad ka arstiabi eest probleemideta tasuda. Ka sõjaolukorra tekkides on rikastel võimalik pageda Hispaaniasse ja kasutada seal oma välispankades olevat raha.

Esimese meetmete grupi negatiivseks pooleks on ühiskonnas leviv ebaõigluse ja ebavõrdsuse tunnetus. Üheskoos on justkui Eesti Vabariiki üles ehitatud, kuid raskuste saabudes peavad kogu koorma enda kanda võtma ühiskonnas varaliselt vähemkindlustatud. Pealegi jätavad parempoolsed kahe silma vahele asjaolu, et meil ei ole tegemist ei orjandusliku korra ega ka pimeda keskajaga ja ühel hetkel võib ühiskonna enamus lihtsalt otsustada mitte alluda niisugusele ebaõiglusele.

Niisiis ei pruugi esimene meetmete grupp meid enam päästa, vaid ajab pikaajalises perspektiivis olukorra veel hullemaks.

Teise gruppi kuuluvad meetmed näevad ette majanduse päästmist välislaenuga ja selle pinnalt edasist arengut. Laenuga saaksime kindlustada olukorra, kus tänases languses ei peaks suurde majanduslikku ja sotsiaalsesse ohtu sattuma vähemkindlustatud inimesed ja me kõik saaksime täie jõuga pühenduda meie majanduse tugevdamisele ja konkurentsivõimeliseks muutmisele. Me saaksime tagada eakatele väärilise pensioni ja keegi ei peaks kartma arstiabita jäämist. Samuti oleks kindlustatud meie riigi sõjaline julgeolek. Ühesõnaga kõik selleks, et meie riik saaks minna täie jõuga edasi ja keegi ei tunneks ennast kriisile ohvriks tooduna.

Parempoolne lausliberalistlik koalitsioon oponeerib laenuvõtmist väitega, et täna meile keegi soodsatel tingimustel laenu ei anna. See on nüüd täpselt selline olukord, kus valitsus peaks tõestama oma kompetentsust ja näitama, kuidas valitsuse liikmed riigimehelikult suudavad kaubelda välja Eestile soodsad laenutingimused. Laenu andmine ja võtmine on majandustehing, nagu iga teine ja tingimused sõltuvad ikka paljuski sellest, kuidas osatakse kokkulepet sõlmida ja tingida. Kandikul keegi loomulikult häid laenutingimusi kätte ei too. Tallinn võitles enesele välja väga soodsad laenutingimused, aeg oleks ka rahandusministeeriumi ametnikel ja ekspertidel palgaraha tulemuste eest saama hakata, mitte niisama omale lisatasusid taskusse kühveldada.

Arvestades maailmamajanduse suuremahulisi tagasilööke tegelevad praegu paljud riigid majandust stabiliseeriva laenuraha hankimisega. IMFi poole on laenu saamiseks pöördunud ja seda ka saamas teiste hulgas sellised riigid nagu Läti, Ukraina, Valgevene, Serbia ja Island. Arenenud suurriigid IMFi käest küll ei laena, kuid laenuraha vajavad ka nemad. Hea näide siinkohal on USA presidendi Barack Obama otsus laenata maailmaturgudelt kaks triljonit dollarit. Kuna aga ka Obama peab laenuturge veenma, selleks on ta käinud välja lubaduse tugevast USA dollarist. Dollar täna tugevneb ja Obama kauplemisjõud üha kasvab.

Eraldi huviorbiidis on Obama jaoks võimaliku laenuandjana Hiina. USA ja Hiina majandused on omavahel seotud. Kui ameeriklane ei osta, siis hiinlane ei saa toota. Kui Hiina laenab USA-le osa oma rahvusvahelise valuuta reservidest, siis elavdab see USA majandust ja sealtkaudu annab kasvuruumi ka Hiinale. Just sellisel viisil selgitab Obama Pekingile, miks Washingtonile peaks laenu andma.

Teiste riikide käitumine laenuvõtmisel ja Barack Obama tegevus soodsate tingimuste väljakauplemisel peaks küll olema heaks õpetuseks meie valitsusele selles osas, et laenu on vaja ja heade tingimuste saamiseks tuleb kaubelda. Paraku tundub meie lausliberaalne koalitsioon jätkavat kursil, et me oleme maailmas kõige targemad, kõige unikaalsemad ja ei pea teistelt õppima. Asjata püüavad reformistid hirmutada inimesi laenamise tondiga. Euroopa Liidu prognooside järgi peaks liikmesriigid 2009. aastal laenama kokku 2.230 miljardi euro suuruse summa! Eesti on tegelikult üks väheseid riike, kelle kohale tabelisse on kirjutatud "null". Uhke küll, aga mida me sellest võidame?

Kolmandasse gruppi kuuluvad meetmed oleksid suunatud solidaarsuse ja subsidiaarsuse suurendamisele. Meetmed tagaksid olukorra, kus me kõik loobuksime millestki Eesti päästmise nimel ja majanduskriisi koormat ei lükataks ainult ühe elanikkonna kihi kaela. Sellised meetmed tähendaksid näiteks otseste maksude osakaalu suurendamist ja kaudsete maksude osakaalu vähendamist. Solidaarsuse tagamise eesmärgil oleks õige ajalooline hetk tuua sisse astmeline tulumaks, mis võimaldaks tagada olukorra, kus tugevamad panustavad meie majandusruumi päästmiseks ka rohkem. Allapoole on vaja tuua emapalga ülempiir, mitte vähendada erinevaid toetusi ja tagada pensionäride toimetulek.

Balti ketis seisime Eesti taasloomisel kõik teineteise kõrval ja lubasime ühiselt pingutada iseseisva Eesti arengu ja õitsengu nimel. Täna on aeg seista taas teineteise kõrval ja üksteist toetades Eesti kriisist välja tuua, mitte aga lükata päästmise koorem vähekindlustatud inimeste, palgatöötajate või omavalitsuste kaela. Just kolmas meetmete pakett tagab selle lahenduse, kus ühiskond on huvitatud koos ja teineteist toetades pingutama selle nimel, et meil kõigil hästi läheks. Selle kriisi võidame ainult juhul, kui kõik selle nimel pingutavad.

Eesti tänast majandusolukorda arvestades ja lähtudes sellest, et tulemusi tuleb saavutada väga kiiresti, on ilmselt mõistlik arutada teise ja kolmanda meetmete grupi kombinatsiooni rakendamist meie majanduses. Ühelt poolt vajame me kiiresti välislaenu ja teiselt poolt ka majandusõigusliku raamistiku muutmist viisil, mis tooks kogu ühiskonna solidaarselt meie riigi päästmise vankri ette. Sellisel viisil suudaksime me Eesti majandusolukorra siiski stabiilseks muuta ja laduda vundamendi pikaajalist edu toovate strateegiate realiseerimiseks. Muul viisil aga näeme probleemide süvenemist ja languse jätkumist.

Reformierakonna, IRLi ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon käitub täpselt vastupidiselt Eesti majandushuvidele. Meie majandus vajab täna sisulist toetust, mitte riigieelarve kärbete rünnakut vähekindlustatud elanikkonna kihtide vastu. Peaminister ei saa aru, ministrid ei suuda ja ei oska, koalitsiooninõukogu ei leia kokkuleppeid ning kogu aur läheb üldpoliitilisele demagoogiale ja opositsiooni mustamisele. Teovõimetu valitsuse ja koalitsiooni asemel vajaksime täna otsustavaid ja tarku tegusid kriisi leevendamiseks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:57
Otsi:

Ava täpsem otsing