Finantsmaailma lõpp oli lähedal

Läinud aasta kuumade septembripäevade telgitagused hakkavad selguma. USAs toimus 18. septembril massiline raha väljajooks finantssüsteemist. Kasvab selgus, miks pankroti vastu kindlustamise instrumendid CDSid taevasse tõusid ja investorid ostsid hullumeelselt USA valitsuse võlakirju.

Seni veel laiemalt läbijooksmata info põhjal tõmmati USA pankadest 18. septembril tunni-kahe jooksul elektrooniliselt välja 550 miljardit dollarit, ütles USA kongressi liige Paul Kanjorski.

Föderaalreserv informeeris kongressiliikmeid kell 11, et USAs tõmmatakse ülisuures mahus raha välja. Raha liikus elektrooniliselt tunni-kahe jooksul. Riigikassa pakkus pankadesse 105 miljardit dollarit likviidsust, kuid nägi, et nad ei suuda lainet peatada. See oli põhjus, miks teatati 250 000 dollarilisest hoiusegarantiist konto kohta.

Föderaalreserv prognoosis, et kui nad ei oleks midagi teinud (peatanud kontodelt väljavõtmist), oleks kella kaheks tõmmatud USAst välja 5,5 triljonit dollarit. See oleks hävitanud kogu USA majanduse ja 24 tunni jooksul kogu maailma majanduse. Sedasi oleks võinud lõppeda kogu maailma majandussüsteem ja poliitiline süsteem. Õnneks läks teisiti.

Kongressi liige mõtles ilmselt seda, et rahaturufondidest ja investeerimispankadest tõmmati massiivselt üliväikese aja jooksul raha välja, mis suundus pankadesse, et sealt sama kiiresti lahkuda, kuna osteti USA valitsuse lühiajalised võlakirjad tasemeteni, kus need enam mingit tootlust ei pakkunud.

Kuid läheme tagasi sellesse aega. 17. septembri hommikul hakkasid hedge fondid, kelle varad olid investeerimispankades, nagu Goldman Sachs ja Morgan Stanley, saama oma suurklientidelt kõnesid - et kas nad hakkavad varasid mujale viima. Hedge fondid hakkasid investeerimispankadest raha välja tõmbama. Paanikat ei tekitanud väikeinvestorid, vaid suured institutsionaalsed investorid. Väikene raha liitus nendega hiljem. 36 tunni jooksul alates 17. septembri hommikust kuni 18. pärastlõunani toimus keskpanga ja riigikassa poolt massiivne maailma finantssüsteemi päästmine.

Pangajuhid teadsid New York Timesi andmetel juba eelnenud nädalavahetusest, et tuleb hullumeelne nädal. Valitsus keeldus andmast sarnaseid garantiisid Lehman Brothersi võimalikule ostjale, nagu oli pakutud Bear Stearnsi ostjale, aga ka Fannie Mae ja Freddie Macile. Nädalavahetusel töötati Lehman Brothersi päästmise nimel, mis päädis esmaspäeval pika ajalooga suure investeerimispanga pankrotist teada andmisega. Merrill Lynch, kartes, et nemad on järgmised, nõustus panema leivad ühte kappi Bank of Americaga. AIG oli pankroti äärel, kuid päästeti hiljem. Lehman Brothersi pankrotiga jäi hedge ja teistel fondidel raha Lehman Brothersisse kinni. Kõik hedgefondid hirmusid, et ka nende raha võib jääda kinni investeerimispankadesse, kui mõni veel hävib. See põhjustas raha põgenemise investeerimispankadest ning pankrotikaitse ehk CDSide otsmise. Viimane oleks aidanud katta kahjumeid või aidanud raha kinnijäämise vastu.

Väga muretäratav oli teisipäevane teade, et 64 miljardi dollariline rahaturufond Reserve Primary Fundi osaku puhasväärtus kukkus läbi ühe dollari (mis pidi ilmvõimatu olema sarnaselt SEB Likviidsusfondiga - põhisumma pidi säilima). Järgnesid kaks sarnast väiksemat fondi, kui dollari asemel maksis osak 97 senti. Kuna rahaturufondid ostsid ettevõtete lühiajalisi võlakirju ja nüüd vallandus sealt raha väljavoog, muutus kohe ettevõtetel keerukamaks raha hankimine. Krediiditurg külmus. Föderaalreserv muretses - rahaturufondides, kus oli 3,4 triljonit dollarit, puudus garantii, kuid investorid pidasid rahaturufonde sama kindlateks, kui hoiuseid pankades. Juba alates esmaspäevast olid suured pensionifondid ja teised institutsionaalsed investorid tõmmanud raha välja rahaturufondidest. Olukord halvenes. Kolmapäeva õhtuks peatas Putnam 12,3 miljardi dollarilisest rahaturufondist raha väljaandmise.

Juba Bear Starnsi päästmise järel arutasid Riigikassa ja Föderaalreserv - kui kaugele ollakse sekkumisega valmis minema. Arutati, et sulgeda ajutiselt kõik pangad, et peatada raha väljavool. Sellist meedet ei oldud kasutatud 1933. aastast saati. Bernanke ja Paulson leidsid, et seda ei tohi teha - see ehmataks inimesi asjatult. Nii sündisid suur valituse päästepakett, pangahoiusegarantiide tõstmine, likviidsuse andmine rahaturufondidele ja pankade likviidsusega üleujutamine ning finantssektori aktsiate lühikeseksmüümise keeld.