Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eurotsoon lõhki? Vaevalt küll
Aina enam levib spekulatsioon, et mõni riik lahkub Euroopa majandus- ja rahaliidust (EMU) või aetakse sealt minema.
Paanika rahaliidu lagunemise üle on liialdatud. Palju loogilisem on see, et liikmesriigid heidavad kõrvale rahaliidu põhiprintsiibid ning päästavad kaasliikme hädast välja, mitte ei lase tal liidust lahkuda.
EMUst lahkumine oleks nõrgemas seisus riikidele kulukas lahendus. Muidugi oleks neil võimalik siis oma valuutakursi üle otsustada ja raha devalveerida ning sellega teatud mõttes konkurentsivõimet tõsta.
Argentina näitas pärast devalvatsiooni 2001.-2002. aastal, et selline samm võib elavdada eksporti ja majanduskasvu. Kuid Kreeka, Portugal ja Iirimaa pole Argentina. ELi lepe ei näe ette rahaliidust välja astumist. Kuna kohustuste täitmata jätmine eeldaks teisele arveldusvaluutale üleminekut eralepingutes, pöörduksid teistes ELi riikides asuvad äripartnerid kindlasti kohtusse, ebakindlus aina kestaks ning liidust välja astuva riigi kaubandus oma peamiste partneritega oleks aastateks häiritud.
Teoreetiliselt on võimalik, et mõni EMU valitsus muutub maksejõuetuks või ebalikviidseks. Kuid praktikas see vaevalt juhtub. Kui üks rahaliidu liige läbi kukuks, siis paneks see ka teised nõrgemas seisus liikmed spekulatiivse surve alla.
Kui juba mitmed riigid maksekohustuste täitmisel hätta jääks, siis oleks kaubandus ELi sees tõsiselt häiritud ning pangandussüsteemi tabaksid uued löögid, sest pangad oleksid sunnitud oma osalusi riiklikes võlakirjades kahjumisse kirjutama.
EL on juba toetanud jõuliselt kaht liiget, kes euroalasse ei kuulugi: Lätit ja Ungarit. Neile laenu andes sai Euroopa Komisjon enda käsutusse krediidivahendid. Abi on vägev: koos IMFi panusega ületab ELi Lätile antud laen 33 protsenti riigi SKPst.Selle taustal on raske uskuda, et EL keelduks abistamast mõnd rahaliitu kuuluvat riiki, kui nood peaksid Läti ja Ungariga sarnasesse olukorda sattuma.
ELi leppe säte, mis kinnitab, et ei Euroopa Keskpank, EL ega rahvuslikud valitsused pole kohustatud üle võtma teiste rahvusriikide kohustusi, on oma usaldusväärsuse kaotanud.
Kui kaasliikme valitsusel lastaks põhja minna, oleksid sellel tihedalt ühtepõimunud EMUs lihtsalt liiga ränk poliitiline ja majanduslik hind.
EL teab, kuidas tõelise kriisi ajal lepetega seatud kohustustest mööda vaadata. Pole mingit põhjust arvata, et see oskus liidu seekordki maha jätaks.
Copyright: Project Syndicate, 2008, www.project-syndicate.org