Kas loodus jääb kaitseta?

Andres Onemar 18. veebruar 2009, 00:00

Andres Onemar, keskkonnaameti peadirektor
Keskkonnaameti loomise ajal avaldati kartust, et looduskaitse ehk nn roheline pool neelatakse pruuni valdkonna poolt alla. Ameti loojad ja töötajad on kindlad, et üks pool ei eksisteeri teiseta ja ainus hea tulemus on tasakaalustatud ning argumenteeritud keskkonna- ja looduskaitse. Hea elupaik ja -keskkond on vajalik kogu elusloodusele, sh inimestele.

Keskkonnaameti ülesanne on võtta vastu otsuseid, mis olulisel määral korraldavad kohalikku arengut ning keskkonda. Otsused on tavaliselt kaalutlusotsused, nende langetamisel arvestatakse kaitsealuste objektide ja arendaja(te) kavatsustega seotud teabega. Otsused on paremad ja tasakaalustatumad, kui nende tegemiseks on võimalik kasutada piisaval hulgal usaldusväärseid andmeid.

Ka argumenteeritud otsuste puhul ei pruugi kõik osapooled alati rahule jääda. Paraku tuleb leppida teadmisega, et olgu otsus milline tahes, võib see riivata arendaja(te) või kodukoha kaitsjate huve. Seepärast pöörame suurt tähelepanu korrektsete andmete saamisele ja analüüsile. Kui on usaldatavad andmed, saab langetada kõiki asjaolusid arvestava otsuse. Kindlasti ei unusta amet laialt levinud ettevaatlikkuse printsiipi "In dubio pro natura" - kahtluse korral looduse kasuks.

Meil ei ole kavas hakata välja töötama oma looduskaitselisi eesmärke, vaid lähtume olemasolevatest strateegiadokumentidest - kõigi otsuste puhul jälgime, et need viiksid sammukese lähemale neis meie ette seatud pikaaegsetele ja tasakaalustatud eesmärkidele.

Pruuni poolega on seostatud ka hirmu, et viimane vajab lõputult rohkem raha ja looduskaitsele mõeldud summa võetakse puudujäägi katteks. Aga kui see hirm ei osutunud tõeks keskkonnaministeeriumi sees, pole ka alust arvata, et selline ümberjagamine võiks toimuda uues ameti. Tegutsemisalused ja otsustusmehhanism on ju suuresti sama.

Enamik pruuni ja rohelise valdkonna jaoks vajalikust rahast tuleb eurotoetuste arvelt ning summad on valdkondade kaupa ära jaotatud juba algetapis ja väljaspool keskkonnaametit. Rohelise ja pruuni poole ülesanne on tagada raha sihipärane kasutamine. Määrustega on sätestatud, milline tegevus on raha kasutamiseks abikõlbulik ning selleks on kinnitatud vastav summa. Seega saab looduskaitse tegevuseks raha vaid oma määruse raames ning alusel, teised valdkonnad (vesi, jäätmed) oma määruste raames.

Sama lugu on Eesti-siseste rahadega - meie suurim rahastusallikas Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) otsustab nõukogu tasemel, milline on programmide vaheline jaotus - nii on see olnud enne ja on ka edaspidi. Kui seni on sealt looduskaitsele raha leitud, siis keskkonnaameti loomine ei saa olla põhjus, miks KIK peaks hakkama raha teistel alustel programmide vahel jaotama.

Tahaks öelda nendele, kes näevad pruunis pooles kolli - mis kasu on kaitsealadest, kui üldine keskkonnaseisund on ebarahuldav? Näiteks võib tuua kaitsealuse Puhatu raba, kus veerežiim oli küll korras, kuid raba ei näinud enam rabana välja. Elektrijaamadest lenduv põlevkivituha saaste muutis raba keskkonna aluseliseks, mistõttu muutus ka kogu kooslus. Purtse jõest sai uuesti lõhejõgi alles siis, kui puhastusseadmed said korda. Selliseid näiteid on veel ja veel. Kõik on kõigega seotud. Seda peame me kõik keskkonnaametis otsuseid tehes arvestama. Ja, rõhutan, kahtluse korral kaldub otsus looduse kasuks.

Juhan Telgmaa, Eesti Looduskaitse Seltsi esimees
Oli päris mitu head aastat, kui seda, mida plaaniti teha loodushoius, kavandati avalikult ja põhjalikult. Koostati töögrupid, kuhu kutsuti asjatundjad. Vahepealseid tulemusi arutati kõigile huvilistele avatud foorumitel. Nii said riigikogule või valitsusele seadustamiseks esitatud tekstid vähemalt mõistetavad, miks need just sellised said, ja miks ei võetud täitmiseks kõiki häid soove.

Kaks äsjast reformi - Riigimetsa Majandamise Keskuse ja looduskaitsehalduse (LKH) - on Eesti riigi kindel taganemine endale Aarhusi konventsiooniga võetud kohustustest. Avalikkuse kaasamine selliste otsuste tegemisse pole mitte valitsuse lahkus, vaid see on temale seadusega pandud kohustus. Valitsus on seega sisuliselt toime pannud seaduserikkumise.

LKH reform, eriti vaadeldes viimaste aastate arenguid selles valdkonnas, ei ärata erilist usaldust. Üks asi on asjatundjate ja nende, keda reformid vahetult puudutavad, kõrvale jätmine. Teine asi on lähtepunkt - alles hiljuti käivitatud ulatuslik reform oli alles pooleli. Polnud mingit selgust, et selle tulemus poleks saanud parem nüüd eeldatavast. Vastasutatud Looduskaitsekeskusele (LKK) ei antud aega atra seada, ei antud planeeritud raha.

Usaldust ei ärata ka aplomb, millega tegu tehti. Pöördumised valitsuse ja riigikogu poole LKK tippametnikelt (mis oli ju täiesti pretsedenditu riigiametnike mäss), Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjonilt, kodanikuühendustelt, tunnustatud teadlaste ja asjatundjate mureavaldused ei suutnud tegijaid veel kord mõõtma panna.

Reformi algatajad räägivad : "… soovime saavutada ülesannete ja vastutuse selge määratlemise, dubleerimise kaotamise, ülekandekulude vähendamise ning protsesside tervikjuhtimise; halduskoormuse vähendamise ning ühtlaselt kõrge kvaliteediga avalike teenuste osutamise, sõltumata teenuse osutamise kohast; kompetentsuse ja tulemuslikkuse ühtlase tõusu valitsemisalas; tegevuskulude kokkuhoiu." Kes keelas või mis takistas kõike seda eelmise reformi jätkamisega saavutamast?

Rõhk on pandud süsteemi bürokraatliku toimimise parandamisele. Selles pole ju midagi halba, kui asjaajamine nii ametkonnale kui ka nn kliendile sujuvam saab. Aga mida ei näe - see oleks süsteemi sisse ehitatud mehhanism, mis seaks mis tahes tegevuste-otsustuste puhul määravaks loodushoiu. Aga just see jääb sõltuma tulundusasutuse (RMK) majanduslikest võimalustest ja asjameeste suvast. See ei veena loodushoiu praegusegi taseme jätkusuutlikkuses.

Oleks loomulik, kui loodushoid nagu kõik üldrahvalikke pikaajalisi huve puutuv oleks kaitstud strateegiliste plaanidega, mille muutusi ei saa menetleda ülepeakaela. Aga kuna see nii pole, jääb loota, et reform ei suubu ummikusse ja järgmise koalitsiooni dominantparteil juhtub olema tasakaalukam meelelaad.

Kõik see ei tähenda, et aatelised loodushoidjad peaksid käed rüppe laskma. Aegu on olnud igasuguseid. Lõppude lõpuks oleme ka selle reformi juures püüdnud teha endast oleneva. Ometi tuleb tõdeda, et valitseb ikkagi valitsus. Ja vastutab samuti valitsus. Elame edasi. Uude riigiametisse on palgatud üldiselt tugevad tegijad, kel on missioonitunnet ja tõelist respekti looduse suhtes. Olgu neil edu reformihaavade lakkumisel ja oma uue asutusega töisesse tavaellu jõudmisel!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:57
Otsi:

Ava täpsem otsing