Nuta või ära nuta: võlakirjad koomas

Meie investorite, sh pensionifondide kaudu investoriteks saanute selle aasta kalender on täis mihklipäevi - üksteise järel hakkab kätte jõudma daatumeid, mil üks või teine ettevõte peab oma buumiaegadel välja antud võlakirjad lunastama.

Täna kukub tähtaeg Süda Majal, 78 miljonit krooni pole firmal aga kusagilt võtta. Süda Maja pole erand, vaid reegel - enamikel ettevõtetel puudub investoritele antud lubaduse täitmiseks raha.

Mis tahes lahenduse üks või teine likviidsusprobleemidega ettevõte lõpuks leiab - lükkab tähtaega edasi, leiab võõrkapitali võlakirjade lunastamiseks, läheb pankrotti või saneerimisele - investor võlakirjade alla pandud rahaga arvestada ei saa. Ka tema raha on koomas. Kokku on sellist raha kohalikul võlakirjaturul tänavu kolm-neli miljardit.

Need, kes omal käel investeerivad, hoidsid targu kohalikest võlakirjadest eemale või siis teadsid oma valikute riske ja ka seda, et jänesed šampust ei joo. Neil vähestel pole kedagi peale enda kiruda ja nad võtavad ka võimaliku viivituse või rahakaotuse rahulikumalt vastu.

Need, kelle nimel riskisid pensioni- või muud investeerimisfondid rämpsvõlakirju kokku ostes, tõenäoliselt nii rahulikud pole - teise samba ehitus ju kohustuslik ning investeeringuis kaasa rääkida ei saa. Ometi tuleb neilgi praegu olukorraga leppida - suuresti on tegemist paratamatusega, üleüldine mõõnaperiood on kitsendanud ka ettevõtjate võimalusi olukorda parandada.

Raske aeg on sundinud paljusid ettevõtjaid laenude uuendamiseks panti panema mitte ainult ettevõtte, vaid ka enda vara. Ning tühjast kohast pole ka maksuametil enam riigile kuuluvat tükki võtta - maksuvõlad kasvavad ettevõtjail samuti. Pankade rahakraanid avanevad vaevaliselt või ei avane üldse sellise ettevõtja jaoks, kes enda ja investorite raha magama pannud, kuid olukorra üle ainult ülbitseb ega otsi lahendust.

Tühjaks võib jääda lootus, et keegi tuleb "väljast" ja ostab raskustes firma. Investorite usaldus on niigi habras, päevast päeva lisanduv info sellest, kuidas siinsed ettevõtjad järjest lükkavad edasi investoritele antud lubadusi, mõrandab seda veel.

See on ka põhjus, miks ettevõtjate üleskutsed investeerida kodumaisesse ettevõtlusse, tuua selleks koju ka riigireservid või panna selle alla veel rohkem pensioniraha, ei leia kõlapinda.

Koomaseisundist võib välja tulla, aga võib ka igavesele unele suikuda. Niisamuti ei ole ka võlakirjade all kinni oleva raha puhul kindlust, et investeering kahjuta kätte saadakse. On vaid lootus. Praegu on kaotajad mõlemad pooled. Investorid ja ettevõtjad saavad kaotust minimeerida, otsides koos parimat võimalikku lahendust. Ettevõtja peab pakkuma täiendavat kindlust: lisatagatisi, objektiivset analüüsi, tulevikuvisiooni. Investorite koostöövalmidus sõltubki sellest.

Autor: ÄP