Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Roubini: Aeg maksevõimetud pangad riigistada

Kärt Blumberg 21. veebruar 2009, 16:11

Aasta tagasi prognoosisin, et USA
finantsasutuste kaotused ulatuvad vähemalt triljoni dollarini, kuid võimatu
pole ka kahe triljoni suurune kaotus. Tol hetkel valitses
majandusteadlaste ja poliitikute seas veel konsensus, et need arvud on liialdus,
kirjutab New Yorgi ülikooli professor Nouriel Roubini.

Üldiselt arvati, et riskantsete eluasemelaenude andmisest tekkinud kaotused jäävad vaid 200 miljardi dollari kanti.

Tegelikult oli selge, et kui USA ja maailma majandus sügavasse langusesse lähevad, siis ulatuvad pankade kaotused palju kaugemale kui halvad eluasemelaenud. Nimekiri kahjuallikatest on pikk. Sinna mahuvad ka mitteriskantsed eluasemelaenud, äripinnad, krediitkaardid, autolaenud, õppelaenud, tööstusettevõtetele ja teistele firmadele antud laenud, ettevõtete, valitsuse ja kohalike omavalitsuste ning kõik muud võlakirjad. Lisaks kannavad pangad kaotusi selle pealt, et pakkisid neid laene kokku ja andsid nende tagatisel omakorda võlakirju välja.

Juba praegu ületavad USA pankade kahjumid ühe triljoni piiri ning ennustused, et kokkuvõttes ulatuvad nende kaotused kahe triljonini, kõlavad kõikjal – teiste seas on seda kinnitanud Rahvusvaheline Valuutafond ja Goldman Sachs.

Kuid kui kellelegi nüüd tundub, et kaks triljonit on röögatu summa, siis minu uuringu- ja konsultatsioonifirma RGE Monitor viimased arvestused näitavad, et USA finantsfirmade varade turuväärtuse langusest ja laenudest tingitud kogukahjud jõuavad välja ei rohkem ega vähem kui 3,6 triljoni dollarini.

Sellest kaotusest umbes poole ehk 1,8 triljonit kannavad USA pangad ja maaklerid, ülejäänu jääb teiste finantsasutuste kanda nii USAs kui mujal maailmas.

Kapital, millega USA pankade vara tagatud oli, ulatus mullu sügisel kõigest 1,4 triljoni dollarini. See tähendab, et Ameerika pangandussüsteem on umbkaudu 400 miljardi dollariga miinuses – või enamvähem nullis, kui valitsus ja erasektor pankadesse uut kapitali süstib.

Lisaks on tarvis veel 1,5 triljonit, et tuua pankade kapital tagasi kriisieelsele tasemele. Seda on tarvis, et pangad hakkaksid taas ettevõtetele laenusid välja andma.

Seega on USA pangandussüsteem tervikuna sisuliselt maksevõimetu. Samasuguses olukorras paistab olevat ka Suurbritannia pangandus ning paljud mandri-Euroopa pangad.

Süsteemsesse kriisi sattunud panganduse jaluleaitamiseks on põhimõtteliselt neli võimalust. Esiteks, pangad rekapitaliseeritakse ning valitsus loob ühe nn „halva panga”, mis ostab ära kommertspankade mürgised varad. Teiseks, rekapitaliseerimine koos valitsuse garantiidega mürgistele varadele. Kolmandaks, mürgised varad ostab ära erastruktuur, kuid valitsus annab omapoolse garantii – nagu näeb ette USA praegune plaan. Ning lõpuks, maksejõuetute pankade otsene riigistamine – et need pärast puhastamist taas erasektorile maha müüa.

Kui neid nelja võimalust omavahel võrrelda, siis tulevad tõsised vead välja esimese kolme juures. „Halva panga” mudeli puhul võib juhtuda, et valitsus maksab kehvade varade eest liiga kõrget hinda – nende tegelikku väärtust on ju võimatu öelda. Sama oht – valitsus maksab üle – valitseb ka garantiimudeli juures (ehk siis valitsus annab liiga heldeid garantiisid, mis ei vasta teenustasudele, mida ta selle eest saab).

„Halva panga” miinus on ka see, et valitsus peab kõikide nende kokkuostetud mürgiste varadega tegelema – ja selleks puudub tal vajalik ekspertiis. Mis puutub USA rahandusministeeriumi ettepanekusse – kombinatsiooni sellest, et pankade mürgised varad võetakse nende bilansist maha ning valitsus aitab garantiidega – oli nii läbipaistmatu ja keeruline, et turud läksid selle tutvustamise peale kohe langusesse.

Seega võib just pankade riigistamine olla paradoksaalsel kombel kõige turusõbralikum lahendus. See kaotab maksejõuetute ettevõtete aktsionärid ning sügavate makseraskuste puhul ka riskide vastu kindlustamata võlausaldajad. Maksumaksjale seevastu annab ta arvestatava võimaluse asjast võitjana välja tulla.

Riigistamine lahendaks ka mürgiste varadega tegelemise probleemi, sest suurem osa varadest ja deposiitidest müüakse – koos valitsuse garantiiga – taas maha uutele eraõiguslikele aktsionäridele, kui pangad on mürgist puhtaks tehtud.

Lisaks pakub riigistamine abinõud selleks puhuks, kui mõni pank on liiga suur ja oluline terve süsteemi püsimise seisukohalt, et ta põhja lasta. Nagunii peaks valitsus need asutused muidu suure hunniku maksumaksja raha eest päästma.

See probleem on viimasel ajal õige tõsiseks muutunud, sest praegune lähenemine on lasknud nõrkadel pankadel võtta üle veelgi nõrgemaid panku. Zombistunud pankade ühendamine omavahel on nagu paar purupurjus joodikuid, kes üksteist püsti püüavad hoida. Näiteid sellistest leidub küllalt: Bear Stearnsi ja Washington Mutuali ülevõtmine JPMorgani poolt, Countrywide’i ja Merrill Lynchi ülevõtmine Bank of America poolt ning Wachovia ülevõtmine Wells Fargo poolt.

Riigistamise korral saab valitsus need finantsmonstrumid tükkideks lõhkuda ning erainvestoritele maha müüa väiksemate, aga heas korras pankadena.

Rootsi kasutas seda lähenemist edukalt oma pangakriisi ajal 1990ndate alguses. USA ja Suurbritannia seevastu näikse minevat Jaapani teed, mille tulemusena tekivad sellised zombipangad, mida keegi kunagi korralikult ümber ei struktureerinud ja mis külmutavad laenud määramata ajaks.

Just sellepärast, et ta ei suutnud oma pankasid mürkvaradest puhtaks lüüa, tegi Jaapan läbi kümme aastat kestva mõõnaperioodi, mis ei olnud kaugel majanduslangusest. Ka USA, Suurbritannia ja teised majandused seisavad silmitsi mitmeaastase majanduslanguse ja hindade odavnemisega, kui nad praegu õiges suunas ei tegutse.

Copyright: Project Syndicate, 2008.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. February 2009, 10:11
Otsi:

Ava täpsem otsing