Sünnipäevalapsel on viirus, mis muu

Sünnipäevalaps Eesti on kodus haige, köhib ja nuuskab ning palaviku on ka üles löönud. Aga mis siis ikka - küll läheb üle. Peaasi, et haigest peast lollusi ei teeks ja juurde ei külmetaks.

Diagnoos on ju selge: me elasime üle oma võimete.

Palju leidub kriitikuid, kes ütlevad, et kärpimine ei käivita majandust. Nad viitavad teistele riikidele eesotsas USAga - nemad ju suurendavad riigi kulusid, mitte ei vähenda neid.

Kuid kriitikud ei ole pakkunud paremat alternatiivi. Mida võiksime meie maailmale nii kallilt müüa, et suudaksime üleval hoida aina heldemat sotsiaalsüsteemi ning süstida raha igale poole? Maksude tõstmisega jagaksime ju ainult seda piskut ümber, mis meil tekib. Liiga kõrged maksud toovad veel vähem raha riigikassasse.

Meie rahvuslik kogutoodang inimese kohta on umbes 70 protsenti Euroopa Liidu keskmisest. Näiteks Hollandist või Iirimaast toodame me rahvuslikku rikkust peaaegu poole vähem, Soome-Rootsiga on vahe pisut väiksem.

Miks? Sest Lääne-Euroopa riigid on saanud kauem rasva koguda võrreldes meie 18 aastaga. Nende rahvas on jõukam, tööstused tootlikumad. Meil oli nõukogude aeg, kui soomlased Nokias kummikud mobiiltelefonide vastu vahetasid. Ning me konkureerisime samadel turgudel tootlike Lääne-Euroopa ettevõtetega: kui meil pole sama tehnoloogilist taset, peavad palgad olema madalamad.

Ent me tahtsime elada, nagu nemad - et me saaksime samu hüvesid riigilt (nõudsime "euroopalikku" sotsiaalsüsteemi) ja oma töötundide eest (nõudsime "inimväärset" palka). Me valisime ameerikaliku majandusmudeli, kuid Põhjamaadele iseloomuliku sotsiaalsfääri.

Ahhaa, väidavad kriitikud nüüd, Eesti ongi valinud vale majanduspoliitika ning kriis tõestab seda. Meie meelest on aga meie valik ennast õigustanud ja elu (pigem liiga) kiiresti paremaks läinud. Väike näide: 1992. aastal oli keskmine brutokuupalk 549 krooni, mullu kolmandas kvartalis 12 512 krooni.

Meie meelest on oluline, et me ei hakka rapsima ja kogu ühiskonnakorralduse mudelit ümber tegema majanduskriisi tõttu, mis sunnib meid trepil paar astet tagasi võtma. Trepp on ise ikka õiges majas. Me ei näe ka ühtegi riiki, keda peaksime praegu jäljendama. Kõik on segaduses ning püüavad heldelt põõsasse tulistades ka mõnd varblast tabada.

Äripäev on omajagu valitsust kritiseerinud. Aga asja perspektiivi pannes ei viinud Eestit langusesse ju mitte meie poliitikud, vaid lihtsalt maailmas jõudis kätte mullide lõhkemise aeg.

Ka tänane sünnipäevalaps läks peoga liiale - aga tegelikult ei põe ta midagi muud kui viirushaigust. Nagu lasteaialast ei saa omavanuste seltskonnas haiguste eest kaitsta, nii kannavad ka riigid üksteisele paratamatult pisikuid.

Pealegi on kriisil see hea külg: kui vahepeal tundus, et tööd ja leiba sajab kõigile iseenesest, siis nüüd hakatakse ettevõtja rolli jälle väärtustama.

Autor: ÄP