Ettevõtjad, milline on täna teie 'abipakett' ühiskonnale?

Üleilmne rahanduse ja majanduse keeristorm on tirinud Eestigi oma tõmbesse. Ebakindlus ja teadmatus homse ees on kasvanud tasemele, mida me pole aastaid näinud.

Tegemist pole vaid Eestit tabanud tagasilöögiga ja tarbetu ja isegi kahjulik on meil otsida süüdlasi endi hulgast. Olukord Eestis ja riikides, kus paiknevad meil tegutsevate pankade peakorterid, on möödunud aasta viimasest kvartalist minetanud selle punkti, kus saaks kedagi või midagi süüdistada Eestis juhtunu eest. Me oleme kriisis, mida me suuresti ei kontrolli. Meie ainus pääsemine on oskus seda mõista ja tahe siit ühiselt välja tulla.

Selgelt isikustatava süü puudumine ei vabasta meid vastutusest. Vastustus Eestis toimunu ja toimuva eest elab Eestis. Just siin tehakse kõik meid mõjutavad otsused esindusdemokraatia reeglite järgi. Kes muu, kui meie ise kaasvastutame järelikult selle eest, et valitsus valitsuse järel on paisutanud eelarveid, tõstnud palku, pensione ja hüvitisi kiiremini, kui kasvas majandus ja meie töö tootlikkus. Me oleme kodanike ja valijatena liiga kergekäeliselt piirdunud ühekordse tehinguga, olgu selle hinnaks 500 krooni pensioni- või 1000 krooni palgalisa.

Nii laenude võtjad kui ka nende andjad muutusid aplaks, valimistest said ostu-müügi kampaaniad; me joovastusime kiirest edust, võtsime liiga palju riske, uskusime majanduskasvu numbreid ja jätsime ohunäitajad tähelepanuta.

Meie parlament võttis vastu kärbitud riigieelearve. Lõigatud on pea kõigist valdkondadest. Kardan, et selliseid otsuseid tuleb veel ja mitte kaugemas, vaid lähemas tulevikus. Kui me ei langeta raskeid ja valusaid otsuseid praegu, on meie olukord mõne aja pärast palju keerulisem. Siis oleksid need otsused veelgi valusamad. Iga tegu saab parandada, tegevusetust aga mitte.

Meile on esmatähtis hoida rahanduspoliitilist usutavust ja demokraatliku riigi toimimist. Need Ida-Euroopa riigid, kes pingutasid ja täitsid eurorahale ülemineku tingimused, on praegu paremas seisus - keegi ei kahtle nende valuutas. Kui Eesti valitsus laseb käest võimaluse saada lähiaastail endale seesama kindlustuspoliis tulevaste tagasilöökide vastu, on see tulevikku silmas pidades palju tõsisem läbikukkumine kui muu äpardus või valearvestus.

Riigieelarve puudujäägi hoidmine 3 protsendi all on riigi rahandusliku usalduse mõõt. See on hullema vältimiseks meie ainus võimalus. Kui valitsus aga ütleb, et lubatud eelarvepuudujäägist loodetakse kinni pidada, kuid samal ajal tõstab osa kulude määra, on see silmakirjalik ja kujunenud olukorras täiesti lubamatu.

Eesti ees seisvad ohud ei ole ainult majanduslikud. Vajadus teha karme ja kiireid otsuseid ei vabasta kedagi vastutusest säilitada Eesti demokraatlikku parlamentaarset riigikorda.

Eelarve vähendamisest tegi Eesti valitsus oma usalduse, seega edasise töövõime küsimuse. Demokraatiale omane debatt jäi selgelt napiks, pea olematuks. Praegu on möödapääsmatu, et edasised arutelud riigieelarve teemal toimuksid ainult koos kõigi parlamendis esindatud jõududega. Ootan, et see debatt peetakse ära siis, kui asutakse ette valmistama järgmist eelarvet. Kutsun valitsust edasistes eelarveotsustes jälgima sedasama, mida ootan riigikogult - lähtuma ainult sellest, mida on vaja teha kriisi ajal. See tähendab tingimusteta omaks võtmist, et teistsuguses majandusolukorras antud valimislubadused praegu enam ei kehti.

Kriis, kus palutakse rahva mõistvat suhtumist, eeldab, et kõik kannavad oma koormat. See on mõiste "solidaarsus" üks tähendus. Kui tahame, et rahvas oleks solidaarne, peavad kõik seda olema. Kulutusi peavad kokku tõmbama ka erakonnad. See on demokraatliku riigikorralduse usaldusväärsuse küsimus.

Probleemid lähtuvad reaalsest majandusest, ettevõtluse olukorrast. Eesti ettevõtetel on äärmiselt raske. Eksporditurud on lukku läinud või sulgumas. Laenuraha hind ja tingimused käivad paljudele üle jõu. Seepärast räägib ka Eesti nende stimuleerimisest, rahasüstidest, abipakettidest.

Kuid rääkida tuleb ka sellest, et sammud majanduse tasakaalustamiseks, mida praegu astume, ei lahenda meie hädade põhiküsimusi. Avalikke kulutusi võib nullilähedaseks kärpida, kuid kui tootlikkus majanduses ei kasva, on sel vaid lühiajaline ravitoime. Ja ka palkade vähendamine parandab konkurentsivõimet vaid ajutiselt.

Rääkigem täna ausalt sellestki, et 2007. aastal panustasid Eesti ettevõtjad iga kümne kinnisvarasse paigutatud krooni kohta vaid ühe krooni innovatsiooni. Suhtumisega, et kiire kasum ja tänane tulu on olulisem kui tulevik, Eesti majandusele uut jõudu ja kvaliteeti luua ei saa. Siis on tulevik vaene.

Mind teeb aga eriti kurvaks viis, kuidas on hakatud vastandama erasektorit avalikule. Eesti on üks väiksema avaliku sektoriga ELi riike. Selle sektori tegevuskulusid on kahel korral kärbitud ligi viiendiku võrra. Ometi pole ma kuulnud väiksema sissetulekuga leppivate riigiametnike pahameelt, saati siis "ulgumist", nagu põlastas hiljaaegu üks ettevõtja. Kui kasumit taotlev tegevus hakkab küsima maksumaksja raha, on minu meelest avaliku sektori mõnitamine kohatu.

Kui vastutab kodanik ja avalik võim, vastutavad seltsid ja ühingud, peavad solidaarselt ühist koormat kandma ka ettevõtted ja ettevõtjad. Kui ettevõtlus küsib täna riigi käest otsesõnu tuge, võib küsida: millist paketti pakuvad ettevõtjad ühiskonnale. Kuidas kannate teie oma osa vastutusest muutunud oludes?

Me oleme ajanud vahepeal segamini vabaduse tarbida ja vabaduse otsustada inimlike väärtuste kasuks. Inimväärne elu ei koosne rahast ja asjadest. Elukvaliteedi summaks on vaimsed väärtused, rikkad inimsuhted, tervislikud eluviisid, õnnelikud lapsed ja tugev ühistunne. Neisse tuleb investeerida oma aega, mõistust, emotsioone ja tahet.