Omariiklusest ja demokraatiast tasub kinni hoida hinda küsimata

27. veebruar 2009, 07:19

Inimestel on mõtlevate olenditena
rääkimiseks ning muretsemiseks olnud alati mingi teema, mis köitis tähelepanu,
erutas meeli, pani vaidlema ja seejuures küllaltki sageli kasutama oponentide
purustamiseks ka kogu demagoogiavalla rikkalikku arsenali.

Reeglina haaras see teema endasse kitsamalt vaid üksiku pere, mõne väiksema sõpruskonna. Kuid vahel said ühtsesse aruteluringi tõmmatud terved kogukonnad ja riigid ning tänase päeva teema "kriis" kontekstis ka terve globaliseerunud maailm.

Eestis on sel ajahetkel spetsiifiliselt meid ühendavaks teemaks saanud "solidaarsus", selle olemasolu ja puudumine. Raskel ajal heldekäeline ja solidaarne Viljandi pensionär ja kümneid tuhandeid kroone taksosõidule kulutanud ebasolidaarne riigikogulane jne.

Kuigi Eesti õigekeelsussõnaraamat nimetab "solidaarsust" emotsioonitult ühismeelsuseks ja huvide ühtsuseks, on sellest saanud midagi tunduvalt enamat. See on õilsus, ausus, headus, lahendus, pääsemine - peaaegu et jumalikuga ligilähedaselt võrdne alge, millele saatanlikuna vastandub solidaarsuse puudumine. Nagu valgus pimedusele, valge mustale.

Ja nii, nagu on pika ajaloo vältel alati olnud häid ja halbu, on meil solidaarsed ja mittesolidaarsed. Need, kes on nõus leppima palgakärbete ja pensionide kasvu vähendamisega, ning teised, kes kuidagi ei taha nõustuda oma hüvitiste ning parteidele määratud summade isegi kõige tühisema kokkutõmbamisega.

Kuigi nii väga tahaks, et maailmas, kus loomisest saadik peaks valitsema jumalik-inimlik õiglus, peaksid ju lõpuks head ehk solidaarsusest lähtuvad peale jääma, räägib meile igapäevane praktika hoopis midagi muud. See ei erine millegagi minevikust, kus puhtakujulise solidaarsuse ilminguid võib leida pigem hetkeliste eranditena, pigem pealesunnitud toimimistena kui vabatahtliku tegutsemisena.

Solidaarsus on olnud inspireeritud ikkagi valdavalt kindlast huvide ühtsusest, mitte hingesügavikus pesitsevast üksmeelest. See on olnud pigem tunnetatud paratamatus kui omaalgatus. Ja küsimusele, kumb on inimeste otsustuste lähtekohana olnud määravam, kas n-ö meie abstraktne solidaarsus või konkreetselt minu pragmaatilised huvid, on ajalookogemus andnud üldistava vastusena üheselt: pragmaatilised huvid.

Sellele tõdemusele tuginedes võikski siia punkti panna ning selle loo lugejad heitunult käed üles tõsta. Sest solidaarsust ei paistagi olevat. Ei tänapäeval ega minevikus.

Tegelikult pole asi kaugeltki nii troostitu. Sest sisuliselt lootusetu rõhuasetamise solidaarsusele võib rahumeeli asendada inimestele üldiselt arusaadavama ja hingelähedasema üleskutsega võtta otsustamise lähtekohaks huvid. Nii iseenda spetsiifilised kui ka meie üldised huvid. Pidades seejuures silmas, et need üldised huvid moodustavad tegelikult raamistiku või eelduse meie oma huvide realiseerimiseks.

Lisaks on huvid solidaarsusest eelistatavamad ka sellepärast, et solidaarsusele saab üles kutsuda vaid emotsionaalselt kiitvalt-kurjustavalt, huvidest aga on võimalik rääkida rahulikult ja kaalutledes. Tuletades (näiteks poliitikutena) kõigepealt iseendale ja seejärel meile ülejäänutele meelde, millised siis on need meie kõige üleüldisemad huvid, mis peaksid valdavale osale elanikest meeltmööda olema, rahuldust pakkuma ning millest oleks igati mõistlik lähtuda.

Minu arvates on selleks kõigepealt omariiklus ja demokraatlik riigikorraldus, mis on sellise kaliibriga emahuvid, et ükski astutud individuaalne või kollektiivne samm ei tohiks neid isegi perspektiivis kahjustada.

Kui kaob omariiklus ja demokraatia, siis saab kõik otsa. Siis pole enam ka neid, kellele praegu on niivõrd raske koos enamusega solidaarne olla. Seega peaks omariiklus ja demokraatia olema vähemalt meist valdavale osale ühishuviks, millest tasuks igati kinni hoida isegi hinda küsimata. Kui on raske olla solidaarne, siis vähemalt sisetunne peaks ütlema, mis on huvi. Siis saaksid võib-olla ka riigikogulased ja Eesti Panga juhid aru, et praegu pole nende sissetulekute kärped mitte üldise solidaarsuse, vaid laiemalt omariikluse ja kitsamalt ka nende eneste huvide küsimus.

Kes siis veel, kui mitte ühiskonna hierarhia tipus olijad peaksid aru saama, et püramiidi kokkuvarisemisel ohustab kõrgemal seisjaid tunduvalt valusam kukkumine. Aga praegu tähendab iga mittesolidaarne samm sellise kokkukukkumise (loodetavasti teoreetilise) tõenäolisuse suurenemist. Nagu ka kõik pseudovalimised tähendavad lõpptulemusena ohtu demokraatiale.

Demokraatia lõpp omakorda on ajaloos reeglina viinud alati selleni, et sarnaselt uue partii alustamisega pühitakse malelaualt kõik seal varem paiknenud nupud. On see siis tänaste mängurite huvides? Vaevalt.

Jälgides, milliste raskustega on mõned kõrgelt tasustatud kaasmaalased nõus loobuma "teema" raamides oma sissetulekute suhteliselt tühisest osast, võib jääda mulje, et solidaarsusel on ületamatult kõrge hind, mis ületab igasuguse mõistliku piiri.

Tegelikult aga ei maksa solidaarsus võrreldes huvidega midagi. Näiteks omal ajal võimule pürgivale Jeltsinile vaid ühistranspordi pileti hinna. Nutika poliitikuna sai tulevane Venemaa esimene president suurepäraselt aru, et ühine "solidaarne" sõit bussiga on tema lõpphuve silmas pidades tühine kulutus.

Loomulikult pole meist enamikul Jeltsiniga ligilähedaseltki sarnaseid huve ja populistliku solidaarsust pole millekski vaja. Kuid ka sel juhul, kui süda seda otseselt ei nõua ja solidaarne olla ei tahaks, peaks vähemalt mõistus ütlema, et praegu on see meie kõigi (ka vastupunnija) huvides.

Ja siis, kui kollektiivselt solidaarne on nii raske olla, võikski lähtuda oma isiklikest huvidest. Ainult seejuures unustamata aluste alust - omariiklust ja demokraatiat.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
27. February 2009, 07:19
Otsi:

Ava täpsem otsing