Äri, mis algas kanistrist

28. veebruar 2009, 17:04

Delovõje Vedomosti tegi
intervjuu ettevõtja Aleksandr Voropajeviga, kelle ettevõte AVSK OÜ müüb
nüüd juba peaaegu 20 aastat autovaruosasid ja -värve. Alguse sai äri aga
kanistritäiest tosoolist.

Järgneb intervjuu Aleksandr Voropajeviga:

Millegateie firma tegeleb?

Me müüme kõike, mis on seotud autodega - tagavaraosad, lisatarvikud, värvid, remondime autosid ja jalgrattaid.

Kuidas äri alguse sai?

1988. aasta sügisel ei suutnud ma kuskilt leida tosooli. Sõber soovitas sõita Kiviõli keemiatehasesse, kus tehti tosooli koostisesse kuuluvat etüleenglükooli. Sealt ma ostsin kanistritäie etüleenglükooli. Kodus segasin selle veega ja sain päris korraliku tosooli. Järgmine päev sõitsin juba mitme kanistriga ja tõin umbes 200 liitrit etüleenglükooli, tegin tosooliks ja müüsin mõne tunniga autoturul maha. Nii algaski mu äri.

Tegelikult esimene ärikatsetus oli mul siis, kui õppisin mereväekoolis. Teisel kursusel koos kahe sõbraga tellisime tehasest kuldniite kokardideks, maksime nende eest kõik ausalt ära ja müüsime koolis viis korda kallimalt maha. Tookord pääsesime ainult noomitusega.

Tähendab, hariduselt olete te mereväeohvitser?

Ei, ma ei lõpetanud kooli. Tegelesin sambaga ja sain põlvevigastuse. Oli mitu operatsiooni ning lõpuks otsustati, et allveeohvitser ei saa teenida sellise traumaga. Kõrghariduse sain TPI-s. Olen insener-elektrimehaanik. Kuid siis algas perestroika ning ma suundusin ärimaailma.

Kuidas teie äri arenes?

Müües turul tagavaraosi ja tosooli mõistsin ma, et tuleb kaubavalikut laiendada. Hakkasin otsima tagavaraosi tootvaid tehaseid, otsin neilt ja müüsin edasi. Siis sain ma tuttavaks meestega, kes müüsid autovärve. Nemad ütlesid, et Sadolin laieneb Eestisse. Võtsin Soome tehasega ühendust, leppisin kokku ning hakkasin tarnima autovärve Riiga, mõne aja pärast ka Ukrainasse. Sadolini värvide hulgimüük Ukrainasse lubas arendada äri Eestis. Nüüd tarnime me Ukrainasse ka ehitusvärve.

Mis riikidesse te veel värve tarnite?

Praegu ainult Ukrainasse. Sadolin tarnib alguses oma kaupa läbi teiste firmade, uurides uut turgu, hiljem tuleb sinna ise, ehitab oma laod ning alustab hulgimüüki iseseisvalt. 90ndate keskel tarnisin ma nende kaupa Venemaale, kuid siis nad läksid Vene turule ise.

Sadolin pidi laienema ka Ukrainasse, kuid kriisi tõttu jätsid nad asja pooleli. Sõlmisin nendega lepingu veel üheks aastaks.
Kuigi Ukrainas on olukord veel hullem ning käive langeb, minu partner seal seisab kindlalt jalgadel ning müüb värve üle kogu riigi.

Kas teil ei olnud soovi luua oma võrk?

Minu jaoks äri on võimalus elada normaalset elu. Ma ei taha olla väga rikas. Äri on ka vastutus inimeste eest. Mida suurem on äri, seda rohkem inimesi on kaasatud ja seda suurem on vastutus.

Mina aitan oma partneritel jõuda tippu, kuid ise jään omade ringi. Minu firmas töötab 10 inimest. Mulle meeldib suhelda klientidega, aga kui firma on suur, siis oleks see võimatu. Viimased kolm aastat on meie pood avatud iga päev kella seitsmest hommikul. Mõnikord kui ma tulen poodi avama, siis klient juba ootab. Me suhtleme, räägime elust. Selline äri pakub mulle rahuldust.

Kas teil jääb aega ka perega suhtlemiseks?

Kaks poega töötavad minu juures, nii et ma suhtlen nendega iga päev. Kümneaastase tütrega olen ma vähem koos. Pärast kella ühtteist olen ma vabam ning kui Tallinnas on mingi lasteetendus, siis lähen temaga kindlasti seda vaatama ka.

Kas pojad valisid ise pereäri?

Ma lasin neil valida. Vanem poeg tahtis sõita tööle Inglismaale, kuid me istusime maha ja arvestasime välja, et oma firmas on kasulikum töötada. Mul on hea meel, et nad on kõrval. Nendel vist ka. Eriti praegu. Ma räägin neile, et kõik sõltub hariduse ja tehtava töö kvaliteedist, kuid kui töötada kellegi heaks, siis on risk töö kaotada. Oma firmas sellist riski ei ole.

Kas siis väikest firmat kriis ei mõjuta? Kõikide firmade areng on ju tsükliline, kasv asendub langusega.

Meie firma on alati arenenud vaikselt, kuid järjepidevalt.

Kas tõesti pole olnud 20 aasta jooksul langusi?

Langused olid, kuid ma kompenseerisin neid tulust, mis sain hulgitarnetest Ukrainasse. Praegu on keerulised ajad, käibed langevad.

Kui võrrelda tänast olukorda 1998. aasta defoldiga, kas on mingit vahet?

98ndal oli lokaalne vapustus. Ukraina käive kasvas ning firmat see tookord ei mõjutanud. Nüüd on teine olukord.

Teie firmal on olemas strateegia, mis aitab kriisi üle elada?

Ma ei kavatse vahetada valdkonda. Jah, olukord läheb raskemaks, kuid vajaduse korral võin vähendada töötajate arvu ühe inimeseni. Kriis saab kunagi läbi ning uuesti algab tõus. Muidugi, auto ei ole esmatarbevahend ning inimesed hakkavad selle pealt kokku hoidma, kuid paljud elavad maal ning tööle saavad tulla ainult autoga. Seetõttu autod olid, on ja jäävad, neid remonditakse ja vajatakse tagavaraosasid.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. February 2009, 17:04
Otsi:

Ava täpsem otsing