Jüri Ratas: kärpimine ei käivita majandust

28. veebruar 2009, 18:00

See, et Eesti valitsus on täna
meeskondlikult keskendunud eelarvekärbete paketi koostamisele, tähendab, et
keegi ei tegele absoluutselt sellega, millega praegu peaks tegelema. Keegi ei
mõtle sellele, mida teha Eesti majanduse elavdamiseks ning milliseid samme
selleks peaks astuma.

Järgneb riigikogu liikme ja keskerakondlase Jüri Ratase arvamuslugu:

See, et Eesti valitsus on täna meeskondlikult keskendunud eelarvekärbete paketi koostamisele, tähendab, et keegi ei tegele absoluutselt sellega, millega praegu peaks tegema. Keegi ei mõtle sellele, mida teha Eesti majanduse elavdamiseks ning milliseid samme selleks peaks astuma.

Hiljuti võis Postimehest lugeda, kuidas Soome valitsus on vastu võtnud ehitussektori abistamisele keskenduva majanduse ergutuskava, mille eesmärgiks on 17-18 000 uue töökoha loomine. Soome tööhõiveminister Tarja Cronberg ütles stiimulpaketi kohta nii: "Oleme arvutanud, et töötuse tase suureneb 2009. aastal 40 000 kuni 50 000 inimese võrra. See tähendab, et töötuse suurenemist vähendatakse selle stiimulipaketi tulemusena poole võrra."
Kolme aasta jooksul investeerib riik 1.3 miljardit eurot uutesse ehitusprojektidesse, tegemist on suuruselt kolmanda majanduse abipaketiga ELi liikmesriikide seas.

Ka Eesti majandusteadlased on sellele tähelepanu juhtinud, et kärpimine pole mingi imerohi, vaid see võib koguni osutuda kahjulikuks. Tartu Ülikooli majandusteadlane Viktor Trasberg kirjutas Eesti Päevalehes: "Väga paljud maailma riigid kasutavad praegu majanduse kooshoidmiseks mitmesuguseid stiimulpakette. Pearõhk on neis riigi kulutuste suurendamisel ja infrastruktuuri, haridusse ja teistesse majanduskasvu mõjutavatesse sektoreisse panustamisel. Eesti on aga otsustanud käituda sellele loogikale risti vastupidiselt: tõmmata riigi kulusid veelgi kokku!"

Eesti valitsus on Eesti meediale edukalt suutnud selgeks teha, et eelarve mittekärpimise korral ootab Eestit mõni katastroofistsenaarium: euro kasutuselevõtt viibib, reservid lõppevad ja peame minema Rahvusvaheliselt Valuutafondilt (IMF) laenu võtma (misjuhul IMF võtab meie riigi juhtimise üle), riik ei suuda enam välja maksta pensione, politseinike, päästetöötajate, õpetajate ja teiste palkasid. Eesti riik kukub kokku. Tagatipuks õhutatakse devalvatsioonipaanikat – juhul kui kärpeid ära ei tehta, läheb ka kroon. Mitte keegi ei vaata neid argumente kriitiliselt.
Esiteks – kes ütles, et euro oleks Eesti majandust oluliselt elavdavaks teguriks? Kas valuuta, milles me arveldame, muudab meie majanduse üleöö konkurentsivõimelisemaks?

Teiseks - kust üldse tuleb jutt reservide kohe-kohe läbi põlemisest? Detsembri keskpaigas Eestit külastanud IMFi delegatsiooni juht Franciszek Rozwadowski rõhutas siin antud intervjuus: "Eestil on piisavad reservid, millega kaks-kolm aastat vastu pidada." Tõsi, IMFi soovitus oli reserve mitte lõpuni põletada ning ka IMF peab oluliseks eelarvedefitsiidi vähendamist, kuid peab sama mõistlikuks kulutuste osalist katmist laenu abil. "Miks mitte," ütles selle kohta delegatsiooni juht Rozwadowski. Kindlasti on värskemad andmed korrigeerinud ka IMFi optimismi, aga olukord pole päris nii ühene, nagu meie valitsus paista laseb.

Huvitaval kombel on just IMFi demoniseerima asutud. Koalitsioonierakonna IRL liider Mart Laar ütleb otsesõnu, et "valusaid kärpeid" tehakse ainult selleks, et pääseda kurja IMFi käest. Mis see IMF meile kurja teinud on?

Kas IMFi laen Lätile pole mitte viimasel hetkel tulnud abi, mis hoiab meie lõunanaabreid kokku kukkumise eest – või on õigus Laaril, kelle hinnangul Läti on IMFilt laenu võttes sisuliselt loobunud oma suveräänsusest?

Ma arvan, et see kõik on kattevari õigustamaks seda, et valitsus läheneb kogu kriisile valest otsast. Väiksema defitsiidi poole püüdlemine on õige eesmärk, kuid pensionäride, lastega perede, vähekindlustatute ja teiste haavatavate ühiskonnagruppide sakutamine ei aita kuidagi Eesti majandust uuele tõusule.
Valitsus pakub hüsteeriat külvates Eestile lihtsaid lahendusi. Pakkudes dramaatilist vaatemängu sotsiaalselt vähekindlustatutelt viimase toetuse röövimise näol, juhitakse tähelepanu kõrvale peamiselt – Reformierakonna ja IRLi poliitika fundamentaalselt kokkukukkumiselt. Senine liberaalne majanduspoliitika on kuulutanud, et riik peab olema õhuke, nähtamatu, sekkuma võimalikult vähe nii majandusse kui ka ühiskonda tervikuna.

Eestis on lähtutud Briti peaministrist Margaret Thatcherist, kuid mööda vaadatud sellest, millega thatcherism Inglismaal lõppes. Korraks ülespoole vedama hakanud majandus ning 1980. aastate inglise nn "majandusime" lõppes langusega juba 1990. aastate alguses. Thatcheri Inglismaal teenisid üksikud tohutuid varandusi, varanduslik kihistumine aga kasvas. Korraks paranemise märke näidanud majandus ei osutunud jätkusuutlikuks.

Sama lugu juhtus Eestis – 1990. aastate buumile järgnes kukkumine, millest meid vedas korraks välja kergesti kättesaadav laenuraha. Samal ajal venisid Eestis juba möödunud kümnendil lõhed rikaste ja vaeste vahel väga suureks ning see suund ei andnud järele ka uuel kümnendil, kuigi keskklass tundis end tänu lihtsatele laenudele rikkamana.

Eesti saab toimunust teha vaid ühe järelduse, mis aitaks meid edasi. Lühikeses perspektiivis on mõnevõrra tulemuslikud need kärped, mida on võimalik teha ühiskondlikku sidusust oluliselt lõhkumata. Samas on vaja kiiresti nihutada tulipunkt nende meetmete väljatöötamisele, mis aitaksod Eesti majandust jätkusuutlikult elavdada.

Tuleb otsustada, kuhu me investeerime ja kust me selleks vahendeid leiame. Pikemas perspektiivis on oluline põhimõtteliselt muuta kurssi ja seada sihiks jätkusuutlik, tasakaalustatud areng, kus eri ühiskonnagruppide huve arvestataks võrdselt.
Keskendudes kitsalt kärpimisele kärbime ka igasuguse lootuse kriisist võimalikult kiiresti tugevama ja targemana väljuda. Kärpimine ei too majanduskasvu tagasi, see lükkab taastumist vaid edasi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. February 2009, 18:01
Otsi:

Ava täpsem otsing