Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Peagi kinos: „Kapitalism 3”

01. märts 2009, 18:03

Kapitalism on aastakümnete kõige tõsisemas
kriisis. Sügav majanduslangus, üleilmsed majanduslikud muutused ja mitmete
finantsasutuste riigistamine arenenud majandustes on turgude ja riikide vahelist
tasakaalu tugevalt raputanud. Kus uus tasakaalupunkt leitakse, seda ei tea veel
keegi. Peagi kinos: „Kapitalism 3”

Harvardi ülikooli majandusprofessor Dani Rodriki arvamuslugu:

Need aga, kes kapitalismile kadu kuulutavad, peavad leppima ühe olulise ajaloolise faktiga: kapitalismil on pea otsatu võime ennast taasleiutada. Just see kohanemisvõime ongi põhjuseks, miks kapitalism on tulnud sajandite jooksul välja perioodilistest kriisidest ja elanud üle oma kriitikud eesotsas Karl Marxiga.

Tegelik küsimus pole mitte see, kas kapitalism suudab ellu jääda – suudab küll – vaid kas maailma liidrid näitavad ennast piisavalt tugevate juhtidena, et viia see järgmisesse faasi.

Inimühiskondade kollektiivse majandusliku energia vallapäästmisel pole kapitalismile vastast. Just seepärast ongi kõik jõukad ühiskonnad laias laastus kapitalistlikud: nad on rajatud eraomandi mõistele ja lubavad turgudel ressursside ning hüvede jaotamisel suurt rolli mängida.

Konks on aga selles, et ei eraomand ega turud ei suuda funktsioneerida üksinda, vaid vajavad selleks enda kõrvale teisi institutsioone.

Omandiõigusi kaitsevad kohus ja korrakaitseorganid, turud aga sõltuvad järelvalveasutustest ja regulaatoritest, mis piiraksid kuritarvitusi ja tuleksid appi seal, kus turud eksivad. Poliitilises plaanis nõuab kapitalism kompensatsiooni- ja ümberjagamise mehhanisme, et teda aktsepteeritaks.

Nagu ka praegune kriis taas kord on näidanud, vajab kapitalism stabiliseerivaid kokkulepped, nagu viimase instantsi laenaja ja tsüklit pehmendav eelarvepoliitika. Teisisõnu, kapitalism ei ole iseloov, isetoimiv, isereguleeruv ega isestabiliseeruv.

Kapitalismi ajalugu ongi olnud nendest õppetundidest koosnev protsess. Adam Smithi idealiseeritud turuühiskond ei vajanud pea midagi muud kui „öövahina” toimivat riiki. Valitsustel polnud tööjaotuse tagamiseks tarvis teha muud kui kaitsta omandiõigusi, hoida rahu ja koguda veidi makse, et tasuda mõnede piiratud avalike hüvede eest.

Veel 20. sajandi alguses suunas kapitalismi kitsas nägemus sellest, milliseid avalikke institutsioone läheb selle alalhoidmiseks vaja. Praktikas ulatus riigi haare küll tihti kaugemale (näiteks viis Bismarck vanaduspensionid Saksamaal sisse juba 1889. aastal), kuid enda rolli majanduses nägid valitsused siiski piiratuna.

See hakkas muutuma, kui ühiskonnad demokratiseerusid ning ametiühingud ja teised grupid mobiliseerusid kõige selle vastu, mida nad tajusid kapitalismi kuritarvitustena.

USAs võeti vastu konkurentsiseadused, pärast suurt depressiooni hakati üldiselt tunnistama ka riigipoolse raha- ja eelarvepoliitika vajalikkust.

Riigikulude osakaal rahvuslikus sissetulekus kasvas tänastes tööstusriikides kiiresti: kui 19. sajandi lõpul oli see keskmiselt alla 10 protsendi, siis vahetult enne Teist maailmasõda ulatus see juba 20 protsendini. Ning pärast Teist maailmasõda rajas enamik maid heaoluriigid, kus avaliku sektori kulud kasvasid keskmiselt enam kui 40 protsendile SKPst.

See „segamajanduse” mudel oli 20. sajandi tippsaavutus. Sel viisil saavutatud uus tasakaal riigi ja turu vahel pani arenenud majandustes aluse enneolematule sotsiaalse sidususe, stabiilsuse ja jõukuse perioodile, mis kestis kuni 1970. aastate keskpaigani.

1980. aastatest alates hakkas see mudel aga aina enam murenema ning nüüd näib see olevat lõplikult oma aja ära elanud. Põhjuse võib ära öelda ühe sõnaga: globaliseerumine.

Sõjajärgne segamajandus toimis rahvusriikide tasemel ja nägi ette, et rahvusvahelist majandust hoitakse kammitsais. Bretton Woodsi-Üldise Kaubandus- ja Tariifikokkuleppe (GATT) režiim tõi kaasa „madala” rahvusvahelise majandusliku integratsiooni, mis kontrollis kapitali liikumisele riikide vahel, mida Keynes ja tema kaasaegsed olid koduse majanduse edukaks juhtimiseks vajalikuks pidanud.

Riikidelt nõuti kaubanduse liberaliseerimist vaid piiratud ulatuses ning ühiskondlikult tundlikele sektoritele (nagu põllumajandus, rõivatööstus ja teenuste sektor) tehti piisavalt palju erandeid.

Sellega jäeti neile vabadus ehitada üles omaenda versioonid rahvuslikust kapitalismist, senikaua, kuni nad pidasid kinni mõnest üksikust lihtsast rahvusvahelisest reeglist.

Praegune kriis näitab, kui kaugele me oleme sellest mudelist liikunud. Eriti just finantsglobaliseerumine on vanad reeglid uppi lükanud. Kui kapitalism Hiina moodi sai kokku kapitalismiga Ameerika moodi, ilma et seal vahel oleks olnud mingeid erilisi ohutusventiile, tekis plahvatusohtlik segu.

Keegi polnud pannud paika kaitsemehhanisme, mis oleks vältinud liigse üleilmse likviidsuse teket ja seejärel eluasemebuumi ja -krahhi. Ega olnud ka mingeid tõkkeid, mis oleksid takistanud kriisil oma epitsentrist kaugemale levimast.

Järeldus pole seega mitte see, et kapitalism on surnud, vaid et me peame selle taasleiutama uueks sajandiks, kus majandusliku globaliseerumise jõud on endisest hoopis võimsamad.

Nii nagu Smithi minimaalne kapitalism muundus Keynesi segamajanduseks, nii peame me mõtlema, kuidas minna üle segamajanduse rahvuslikult variandilt selle üleilmsele kujule.

See tähendab, et peame välja mõtlema, kuidas saavutada parem tasakaal turgude ja neid toetavate institutsioonide vahel ülemaailmsel tasandil. On kohti, kus see eeldab institutsioonide laiendamist rahvusriikidest väljapoole ja globaalse valitsemise tugevdamist. Ja on kohti, kus see eeldab turgude takistamist laieneda väljapoole nende institutsioonide haardeulatust, mis peavad jääma rahvuslikeks.

Uue kapitalismi kujundamine ei ole lihtne. Kuid ajalugu on meie poolel: kapitalismi on alati hullemast päästnud just see, et ta on suutnud kohaneda.

Copyright: Project Syndicate, 2009

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
01. March 2009, 18:03
Otsi:

Ava täpsem otsing