Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Peeter Peedomaa: veerand sajandit koos liimpuiduga

Teet Reier 02. märts 2009, 00:00

"Ega ma midagi muud teha tahakski, isegi kui pikalt järele mõelda," arvas Peeter, kui pärin temalt, et kui ühel päeval peaks liimpuidu tegemine otsa saama ja tuleks hakata mõne muu töö peale mõtlema. "Oma firmas saaksin praegu ka liinitööga hakkama," naeris ta.

"Kui aastal 2002 oma firmaga alustasin, oli meid kokku viis inimest, olematu tootmisbaas ja puudavad seadmed. Esimesel paaril aastal sai tööd tehtud kindlasti kaksteist tundi päevas ja seitse päeva nädalas," vaatas Peeter meenutustes algusaegadele tagasi.

"Esimene asi, kui hommikul silmaluugid lahti said, hakkas mõte kohe automaatselt kerima, et mida ja millise järjekorras peaks täna tegema ja toimetama."

Päritolult on Peeter Põlvamaa poiss, tõsi küll selle piirkonna kagunurgast, Orava kandist. "Puidu eriala sai valitud juba Võru tööstustehnikumis, siis tuli vahele Vene kroonu ning seejärel esimene töökoht Põlva KEKi liimpuidutsehhis," meenutas ta.

Liimpuitu hakati Põlvas valmistama juba seitsmekümnendate teisel poolel. "Algul arvati, et liimpuit võimaldab ära kasutada kehvema kvaliteediga puitu, tegelikult on aga hoopis vastupidi, selleks on vaja ikkagi kvaliteetset kuusepuitu."

Algul kasutati liimpuitu peamiselt tootmis- ja põllumajandushoonete konstruktsioonides ja toona nende puitpinnad üldjuhul värviti.

"Juba teisel tööaastal tehti mulle pakkumine tsehhi meistri kohale," rääkis Peeter. "See oli tegelikult paras mõttekoht: tööline teenis siis kuus umbes kolmsada rubla, meister aga pea poole vähem. Valik oli enda teha, kas areng karjääriredelil või kopsakam palk. Arengusuund kaalus siiski palga üles."

Sellele järgnesid peagi liimpuidutsehhi juhataja ametipost ning pärast KEKi ja okupatsiooni lagunemist asutas Peeter ASi Liimpuit, mida juhtis siis kümme aastat.

Kergejõustikumaneeži liimpuitkonstruktsioonid Tallinnas, Estonia teatrihoone katusekonstruktsioonide rekonstrueerimine ja Siberisse rajatud veepuhastusjaama liimpuitkonstruktsioonid on Peetri sõnul suurimad objektid, mida ASi Liimpuit ajast meenutada.

"Praegu toodame kuni 29,5 meetri pikkuseid liimpuidust konstruktsioone. Võiks teha ka pikemaid, selleks tuleks aga tootmishoone ja liini pikkust kasvatada. Saab valmistada ka painutatud puitkonstruktsioone, aga nende järele on nõudlus vähene, kasutada saab neid näiteks sildade ehituses," selgitas ta.

Kui Peetri Puit 2002 alustas, suundus enamik toodangust Eestist välja, vaid neljandik jäi kohapeale. "Kui vahepealse ehitusbuumiga muutus olukord vastupidiseks, siis täna tuleb kõvasti pingutada, et suurendada taas ekspordi osakaalu. See aitab firmadel elus püsida, vahest ehk arenedagi," arvas Peeter.

Samas peab ta liiga ebatõeseks võimalust, et firmad, kes kunagi ekspordiga tegelenud pole, suudaksid sellega nüüd alustada ja riigi toel hakkama saada. "Olukord on nigel ka mujal maailmas, näiteks viimased kohtumised Saksamaa partneritega kinnitasid seda. Vaid üks kümnest suutis oma tulevikku pisut helgemana näha," märkis ta.

Siiski on tema sõnul just Saksamaa suunalt oodata üht suuremat tellimust, mille proovipartiid on seal edukalt vastu võetud. See võib tähendada, et seni ühes vahetuses töötava sõrmjätkamisliini koormust tuleb tõsta kindlasti kahele vahetusele.

"Praegu tööd on. Kedagi ma koondama ega sundpuhkusele saatma pole siiani pidanud. Samas arvan, et tänavune aasta tõmbab nii mõnelegi firmale kriipsu peale. Loodan, et lood võiksid paranema hakata alles järgmise aasta kevadel-suvel," arvas ta.

Kohalikul turul on jäänud ainult riigihanked ja nendegi mahtu kärbitakse pidevalt.

"Võitja pakub võimalikult madalat hinda. Et ka ise midagi teenida, esitatakse alltöövõtjatele tingimused: vaat, hind on selline, mis selle toote eest maksta saan, valik on sinu, kas teed või ei," kirjeldas Peeter hetkeseisu.

"Oleme seni kasumi suunanud tootmise arendamisse. Muidu istuksime ikka vanade seadmetega tootmishoones, kus tuul seinapragudest sisse vuhiseb," leidis ta.

Paari aasta eest ostetud uus sõrmjätkuliin ja head tingimused puidu ladustamiseks, kuivatamiseks ning töötlemiseks lubavad firmal edaspidigi areneda ja oma toodangut edukalt ka välismaal müüa.

Peeter Peedomaa meenutab, kuidas ASi Liimpuit algusaastatel oli tarvis saada toodetele vastavussertifikaat.

"Selleta ei saanud midagi välisturule müüa. Vaid väikeseid koguseid ja neidki aitähhi eest. Siis algas sertifikaadi taotlemine, mis võttis aega esimesel korral ligi poolteist aastat, sest keegi ei teadnud, kuidas sellist imelooma taotlema peab. Peetri Puit ajal saime sellega hakkama juba paari kuuga."

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:54
Otsi:

Ava täpsem otsing