Kommentaar: Maksustame raha tarbimise

03. märts 2009, 18:37

Pakun kolm lahendust riigi rahapuuduse
ületamiseks: käibemaks pangaintressidele, riiklikud võlakirjad ja kohtusüsteemi
tuulutamine.

Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik on usutluses öelnud, et käesoleva finantskriisi tekkimise üheks põhjuseks oli Ameerika Ühendriikide tagasihoidmatu rahanduspoliitika ehk raha laenati liiga palju välja. Missugune riigipoolne maksupoliitiline samm aga pidurdaks liig hoogsat laenamist/laenude võtmist?

Ilmselt raha tarbimise maksustamine. Üldiseks tarbimismaksuks on teatavasti lisandunud väärtuse maks, mida Eesti õigusaktides nimetatakse käibemaksuks. Meil kehtiva käibemaksuseaduse kohaselt on kaupadest maksustatud asjade, loomade ja energia tarbimine.

Pankade puhul on aga kaubaks, mida ostetakse ja müüakse, raha. Lisandunud väärtuseks on sel juhul avalikkuselt, so eraisikutelt ja juriidilistelt isikutelt, pangas hoitavate rahasummade ja pangast väljalaenatud rahasummade vahe. Nimetagem seda vahet pangaintressiks (mis ei ole seega laenu- ega hoiuseintress). Selleks, et koormata ühesuguselt kõiki ühiskonnas tarbitavaid kaupu, tuleks igakuiselt käibemaksuga maksustada ka pangaintress, so kalendrikuus pangast väljaantud laenude ja panka laekunud hoiustatava ehk arvelduskontole lisandunud või tähtajaliselt deponeeritud rahasummade vahe.

Kõrvalmärkusena kiirlaenudest. Õigus avalikult laenu anda ning seda reklaamida peaks olema ainult krediidiasutustel, st äriühingutest pankadel ja hoiu-laenuühistutel ehk asutustel, kellel on lubatud rahalisi vahendeid hoiustena vastu võtta. Rahanduslikku tasakaalutust ühiskonnas tekitab võimalus laialdaselt laenu anda, ilma et eelnevalt oleks raha teistelt turuosalistelt vastu võetud. Laenamine ei tohiks olla lihtsalt rahategemisvahend, vaid ühiskonnas kokkuhoitud rahaliste vahendite otstarbekas majandusse suunamine pankade poolt.

Teiseks. Kui juhtub, et vaatamata riigieelarve kulutuste kokkuhoiule ei jätku valitsusel enam raha näiteks riigis väljatöötatud sotsiaalkindlustuse süsteemidesse panustamiseks, oleks mõistlik anda rahavale võimalus riiki aidata. Miks peaksime väljastpoolt, IMFist või mujalt, laenu küsima? Valitsus võiks rahvast rohkem usaldada. Näiteks mina ja küllap ka paljud teised ostaksid oma riigilt 0-protsendilise intressimääraga võlakirju Eesti kroonides kaheaastase lunastamisperioodiga järgmistel tingimustel:

1) võlakirjade lunastamisel korrutatakse võlakirja nimiväärtus inflatsioonimääraga;
2) juhul, kui Eestis käibib lunastamistähtajal ametliku vääringuna euro, on lunastusmakse vahetuskursiks eurole üleminekukurss, kuid mitte rohkem kui 15,6466 krooni euro eest;
3) lunastamisperioodiks kehtestatakse riigiametnike palga ülempiir, näiteks 50 000 krooni. Toomas Hendrik Ilves on enne presidendiks valituks saamist öelnud: “Riigiteenistuja ei pea saama ülikõrget palka või nautima erakorralisi hüvesid” ning “oma riigi teenimine on auasi”.

Kolmandaks, kohtutuulutus. Tänavu 1. jaanuarist tõsteti oluliselt riigilõive tsiviilasjades kohtusse pöördumisel, mille ühe põhjusena nimetati vajadust katta menetlusega seotud kulusid vaidlevate poolte vahenditest. Iseenesest on see õige, eriti käesoleva pingelise riigieelarve ajal, et kohtuskäijad maksaksid kohtupidamise ise kinni.

Kuid siin on siiski üks konks. Kas see on õiglane ka sellisel juhul, kui kohus ei ole asjas erapooletu? “Erapooletus on õiglase kohtuotsuse vundament. Kodanike veendumus kohtuniku erapooletuses tagab usalduse kohtumõistmise vastu,” on kirjutanud Euroopa Ühenduste Kohtu kohtunik Uno Lõhmus. Kohtu erapooletuse puudumine kohtumenetluses ja -lahendites võib väljenduda näiteks tuginemises mitte peamistele, vaid kaudsetele asjaoludele või tõenditele, järeldustes loogika puudumisele, asjas olulist tähendust omavate faktide suhtes kohtu enda seisukoha võtmise vältimises jmt.

Siinkirjutaja teab juhtumit, kus kohtu tegevus(etus) sisuliselt soosib tõendatult võltsimiskahtlusega dokumendi käibeloleku kontrollimatust. Taoliste olukordade vältimiseks võiks avalikkus suurendada oma tähelepanu kohtuotsuste suhtes. Seadusandja peaks sõnaselgelt tagama, et kohtud vastaksid kodanike selgitustaotlustele kohtuotsuseid puudutavates küsimustes. Veenvad vastused tugevdaksid kohtu autoriteeti. Samuti võiks advokaatidel kui avalikke ülesandeid täitvatel eraõiguslikel isikutel lisaks autundele olla ka seadusjärgne kohustus pöörduda prokuratuuri poole, kui tekib kahtlus kohtu erapooletuses.

Kohtuotsuste usaldusväärtus tagab turvatunde majandustehingute sooritamisel, sh eelnimetatud võlakirjade ostmiseks. Samuti annab see signaali välisinvestoritele, et Eesti on toimiv õigusriik.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
03. March 2009, 18:39
Otsi:

Ava täpsem otsing