Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Arvamus: valdade liitmine läheb luhta, kui vihata reformi ja üksteist

06. märts 2009, 08:28

Tallinna ja Toompea kisklemine järgmiste
valimiste häälesaagi nimel tõstis taas teemaks haldusreformi. Paraku lükkas
valitud kogude tsirkus ja hääletuspalagan mõistlike otsuste tegemise taas
kaugemale. Võitjaid ei olnud ja kaotajaks jäi demokraatia.

Tallinna võimurite ettepandu räägib Euroopa kogemuse vastu: Tallinn on kodanike tõhusaks kaasamiseks juba niigi liiga suur, mis tähendab, et linnaosade rolli kohaliku elu korraldamisel võiks pigem kasvatada. Rääkimata rikkale Tallinnale veel rikkamate lähivaldade liitmisest. Mida teevad siis väikesed äärepealsed Aegviidu ja Kõue või veelgi kaugemad Misso ja Mikitamäe.

Peab paika, et maades, kus valdavad väiksemad üksused, soovitakse haldussüsteemi ühtlustada, omavalitsusi kulude kokkuhoiu ja efektiivsuse nimel liita, või neid enam koostööle sundida. Teisalt, seal kus kohalikud omavalitsused (KOV) on suured, muretsetakse elanike ja võimu kaugenemise pärast ning üritatakse seda lõhet vähendada nii üksuste arvu suurendamise või otsevalimissüsteemide kaudu. Laias laastus saab Euroopa kohaliku halduse kogemuse asetada põhi-lõuna ja ida-lääne teljele.

Põhi-lõuna. Põhjamaades on kohalik võim on tugev ja rikas, kulutades 20-30% rahvuslikust rikkusest. Samas on keskvalitsused aeg-ajalt omavalitsusi jõuliselt moderniseerinud. Viimati Taanis ja Soomes on omavalitsustele võimu juurde andmisega kaasnenud konsolideerimine, kus mõne aastaga saavutati keskvalitsuse ja kohalike kompromiss.

Lõunapool Alpe on omavalitsused väikesed ja võimetud, kulutades vaid 3-5% riigi rikkusest. Riigi bürokraatia on kõikjal ja kõigutamatu ning kohalike huvi midagi muuta napp - kui ikka 300 või ka 1000 aastat on samades raamides toimetatud, ju saab ka edaspidi. Prantsusmaa on oma 36 569 kommuuniga hoolimata reast reformikatsetest ikka algse 40 000 lähedal. Hoolimata riigi jagunemisest "prantsuse saareks" - Pariisi kasvupiirkonnaks - ja "prantsuse kõrbeks", so. ülejäänud maaks, kus elanikkond on vähenenud, juhitakse riiki ikkagi kohtadelt, lobistades ja oma mehi-naisi pealinna soojadele kohtadele saates. Eri ülesannete tarvis on loodud u 15 000 omavalitsusliitu ja veel kolm vahepealset haldustasandit. See ongi kurikuulus prantsuse bürokraatia.

Ida-lääs. Läänes on aga demokraatia väärtus, mida hoitakse. Kui britid tõdesid, et nii nende keskvalitsus kui ka ülisuured (keskmiselt 128 000 elanikku) KOVid jäid inimestele kaugeks, käivitati võimu siirdamine regioonidesse ja kohaliku demokraatia elavdamise meetmed, nt linnapeade otsevalimised.

Ka Leedus räägitakse omavalitsuste arvu suurendamisest, sest 2004 loodud keskmiselt 66 300 elanikuga omavalitsused on juba jõudnud põhjustada rahulolematust "rajoonikomiteede" bürokraatiaga, mis jäid kohalike muredele kaugeks.

Tšehhid on küll oma 10 miljoni elanikuga riigis hädas 6249 KOViga (mediaankeskmine 382 elanikku), kuid 1990. aastate alguses taastati paljud sõjaeelsed asulapõhised omavalitsused emotsionaalse vastureaktsioonina sotsialismiaja vägivaldsetele liitmistele. Kohalikud inimesed soovisid hakata ise otsustama ega usaldanud ülalt loodud üksusi.

Mida kaugemale Atlandist, seda õblukesemaks jääb demokraatia ja eriti kohalike võimalus otsustada. Nii valiti küll Gruusias 2006 KOVid, kuid ministeeriumid neile raha ei andnud. Moldovas oli omavalitsusreform, kuid kommunistid tulid taas võimule ja pöörasid kõik tagasi. Makedoonias tehti 30 üksusest 123 ja neist siis jälle 84. Miks? Kohalikud väidavad, et põhjuseks oli kahe suurema rahvusgrupi makedoonlaste ja albaanlaste võimuvõitlus: tagamaks kohalikku enamust, joonistati kaart mitu korda ümber.

Suured KOVid - parteide paradiis. Kui Eestis räägitakse peamiselt omavalitsuste liitmisest, siis suurimate KOVidega Ühendkuningriikides ja Leedus ollakse mures võimu ja rahva kaugenemise pärast. Efektiivsust taga ajanud britid ise väidavad nüüd sarkastiliselt, et nende KOVid ei ole enam kohalikud ega päris valitsused, vaid suurparteide paradiis, kus kasvatada noorliikmeid ja pensioneerida teenekaid parteilasi, kes aga ei tunne kohalikke ja nood ei tea, kes neid esindab.

Eri maades tehtud analüüside tulemusena on kaasaegse kohaliku omavalitsuse optimaalseks suuruseks leitud 30 000-50 000 elanikku, mis ei ole veel hoomamatult suur administratsioon, kuid suudab tagada ka professionaalsuse. Sellise arvestusega on loodud ka Taani ja Soome uued liidetud omavalistused. Üllatus-üllatus, ka Eesti tuhandeaastased maakonnad on selles suuruskategoorias.

Küll ei tohi aga täiesti ära nullida kihelkonna-valla-linnaosa otsustuskogusid. Brittide ca 9000 kirikukogukonda on väidetavalt kui kohaliku demokraatia valvekoerad, kes meedia toel klähvima pistavad, kui erakonnad mingi jama on kokku keeranud. Samas loovad need üksused kasvulava kohalikele poliitikutele.

Senise Euroopa kogemuse võib kokku võtta valemisse: edukas reform = selge eesmärk + igakülgne kaasamine. Kui on üheselt paigas eesmärgid, saab hinnata reformi mõju ja ka seda inimestele selgitada. Kui inimestel on "asi" mõistetav, võtab see populistidel võimaluse mängida emotsioonidel ja haldusuuendust poliitvankri ette rakendada. Veel enam on selgus ja kaasamine vajalik, et tagada osaliste motiveeritus muutusi teostada: abielu ei saa olla edukas, kui vihatakse nii protsessi kui ka üksteist.

Reformi kavandades tasub vaadata Euroopas ringi ja mõelda, kelle moodi me olla tahame. Põhjamaades on omavalitsused suured, rahakad ja demokraatlikud, reformides on arvestatud kohalikke ja üldriiklikke huve, protsesse on juhitud oskuslikult. Põhjamaad on pealegi siinsamas lähedal. Kas meil tasub "hea" kogemuse jahil ikka minna liiga kaugele lõunasse või - taevas hoia! - veel enam itta, kui me juba oleme?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. March 2009, 10:04
Otsi:

Ava täpsem otsing