Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kommentaar: Eesti väljakutsed

08. märts 2009, 16:48

Globaalne majanduskriis esitab Eestile
kahekordse väljakutse. Esiteks sai Eestile osaks rahvusvahelise finantskrahhiga
kaasnev mitme miljardi krooni suurune kahjum.

Teiseks toimus kõik just ajal, mil Eesti õitseng võimaldas kujutleda teed püsiva majandusliku heaoluni – ja seda tihedas kooskõlas Eesti kultuuriliste väärtushinnangutega. Nüüd on Eesti sunnitud kriisile reageerima, pidades silmas topeltväljakutset.

Siis, kui Eesti võttis kasutusele edumeelsed meetmed liberaliseerimaks turgu, et muuta seda välisinvesteeringule atraktiivsemaks, tõi spekulatsioon tulu tuhandetele kohalikele ja rahvusvahelistele kasumiahnetele investoritele. Majandus elavnes, ergutatuna investorite soovist teenida kiiret raha (nii palju kui võimalik, nii kiiresti kui võimalik).

Sellest tulenevalt jäi tähelepanuta vajadus käsitleda majandusarengut aeglasemalt, enam kultuuri kaasavamalt ning jätkusuutlikumalt. Edaspidine tegevus peaks nüüd tasakaalustama visiooni kriisiga toimetulemisest ja heaolu suurendamisest nägemusega edasisest püsivast arengust kultuuriliste väärtushinnangutega ühitataval viisil.

Õiguspärased majandusalased otsustused ei teeni ainult isikliku rikastumise eesmärki, vaid nõuavad ka avalikkuse ja riiklike huvide eest seismist. Sel põhjusel peegeldub ühiskonna majandusliku edu kindlustamine rahva arusaamas demokraatiast, õiglusest ja õigusest. See on ilmtingimata nii, sest jätkusuutlik areng tähendab majanduse täiustamist individuaalset rikkust looval viisil, samas mitte kahjustades avalikku ja rahvuslikku huvi.

Siin saaksid Eesti finantseksperdid ja poliitilised liidrid kõige paremini avaliku huvi ja rahvuslikku meelelaadi eest seista, kui nad vaid suudaksid näidata, et majanduslikud otsused ei seondu ainult rikkuse, võimu, kiirete veaparanduste ja kergelt saadud rahaga. Just sellist tüüpi spekulatsioon viis riikliku ja globaalse majanduse kriisini.

Iseseisvusele vahetult järgnenud aastatel hakkas Eesti nautima mitte ainult uut vabadust, vaid ka uut, hämmastavat heaolu taset. Vabadus ja heaolu võimaldasid mitmeid aastaid ühises võitluses saavutatut tähistada. Siiski, kogu selle perioodi vältel olid eestlased teadlikud millestki olulisest, mis tegelikult loob rahvusliku kokkukuuluvustunde. Selleks on arusaam, et heaolu ei tohiks meid sundida minetama olulisi kultuurilisi väärtushinnanguid.

Iseseisvuse eest võitlemise ajal sidus eestlasi ihalus rahu ja vabaduse järele, tugevad tunded isamaa vastu ja usk Eesti tööeetikasse: „Aus töö on üksikisiku ausameelsuse alus ning ausameelsus ja tubli töö viivad soovitud tulemusteni.“ Nüüd arutlevad paljud kodanikud, kas meelelaad, ausameelsus ja aus tubli töö on kõige enam austatavad väärtused või on need asendunud põhimõttega: nii palju kui võimalik, nii kiiresti kui võimalik?

Rahva jõukus seisneb tema võimes muuta kultuurilised väärtushinnangud ja rahvuslik identiteet rikkuse ja heaolu aluseks. Me näeme seda Belgias, kus ollakse uhked oma õlle üle; Prantsusmaal, kus tuntakse uhkust juustu, veini ja moe üle, ning Kreekas, kus uhkustatakse laevandusega. Eestil, nagu Kreekalgi, on au olla mitte ainult ajalooliselt oluline kauplemiskeskus, vaid ka potentsiaal saada väljapaistvaks kosmopoliitseks keskuseks. Kosmopoliitsed keskused on läbi aegade taganud võimaluse arendada kultuuri ja kunsti ning oma kultuurilist maailmavaadet (filosoofiat). See on alati mänginud tähtsat rolli kultuuri võimes nii turiste ligi meelitada kui ka potentsiaalis muutuda märkimisväärseks finantskeskuseks.

Demokraatiale üleminekul on enamus rahvaid leidnud, et nende endi loodusressursid on parim püsiva jõukuse alus. Põllumajandust tuleb arendada nii, et see lisaks rahva toitmisele tagaks ka olulise sissetuleku kaubandusest. Saame näha, kas Eesti maaelu areng suudab kaasa tuua tähelepanuväärsemaid ekspordivõimalusi ning seeläbi inflatsiooniprobleemi vähendada. Prantsuse põllumajanduses toodetakse rahvusvaheliselt kuulsat Brie juustu, mille järgi on isegi provintsile nimi antud. Kuigi potentsiaal on olemas, ei ole veel selge, kas Eesti suudab tunda Prantsusmaaga ligilähedaseltki samaväärset uhkust oma põllumajandustoodangu üle.

Põhilised Eesti kultuurilised väärtushinnangud peavad olema sügavalt omaks võetud, sest neid reetes loome just need tingimused, mida enim vältida tahaksime. Eesti kultuurilised väärtushinnangud on tegelikult kooskõlas liberaalse demokraatia ja vabaturu põhiprintsiipidega. Eestlased toetavad tugevalt vabaturu alusprintsiipi – riigi sekkumatust.

Eestlastele ei meeldi, kui riik sekkub eraettevõtete tegevusse! Eestlased eelistaksid ajada oma isiklikku äri ilma valitsusepoolse sekkumiseta. Ent kui avalik huvi on kahjustatud ja riigiteenistujad kuritarvitavad avalikkuse usaldust, kasutades riigiasutusi isikliku kasu saamiseks, on enesestmõistetav, et valitsuse sekkumine suureneb.

Hiljutise kriisi tulemusena on ilmne, et avalikkuse huve ohustavad ja usaldusväärseid ametnikke eksiteele viivad finantsotsused põhjustavad suurema ametnike sekkumise nii riiklikult kui ka ülemvõimu tasandilt - neilt, kellel on olemas vastav tehnika ja võime teostada järelevalvet nõudmaks suuremat läbipaistvust.

Sarnaselt teiste riikidega koges Eesti „kinnisvaramulli lõhkemist“. Seetõttu muretsevad paljud inimesed oma kinnisvara väärtuse pärast, oma võime pärast tagastada eluasemelaen ja tasuda suurenevaid kommunaalmakseid. Probleemi ulatust arvestades on vaja hoolikalt kaaluda, kuidas liikuda parema tuleviku poole nii, et ühiskond saaks kaitsta enim väärtustatud põhimõtteid, vältides samas mudeleid, mis on takistanud Eestil oma kõige pühamatele väärtushinnangutele kindlaks jäämist.

Lähtudes Eesti kõrgeimate valitsusametnike ja parimate majandusteadlaste avaldustest näib, et edasiminekuks on kolm rakendatavat võimalust:

Esimene on Eesti majanduse planeerimise ja huvide kohandamine piirkondlike huvidega. Kohandamine peaks siiski toimuma ainuomasel viisil, mis soodustaks Eesti majanduslikku arengut ja samaaegselt tähtsustaks Eesti ettevõtluse unikaalset potentsiaali ja kaitseks Eesti avalikke huve.

Teine on esimesega seotud. Planeerimine piirkondlikust vaatenurgast lähtudes peaks tugevdama nii Eesti majandust kui ka eestlaste rahvuslikku ühtekuuluvustunnet.

Kolmas on teisega seotud. Planeerimisel peab silmas pidama, et püsivat arengut on kõige parem kavandada rahvuslikku eripära arvestades. Saksa inseneriteadus on hea näide - olles maailmakuulus, peegeldab see ka sakslaste kultuurilisi väärtushinnanguid: mure tehniliste üksikasjade pärast; veendumus, et iga asi peab olema omal kohal; ning ülim korralikkus. Majanduslik edu ja püsiv areng põhinevad kultuurilistel väärtushinnangutel, uhkusel ja meelelaadil.

Kokkuvõtteks kinnitan, et rahva majanduslik õitsengu eesmärgiks on soodustada kõigi ühiskonna liikmete heaolu suurenemist. Just inimesed on need, kes teevad heaolu loomise nimel tööd ja inimesed on need, kes kannatavad, kui see on ohus. Tõsi on see, et esmane vastutus juhtimise eest lasub meie poliitilise ja majanduselu liidritel. Kuid kriisi ajal on sellega toimetulek ja sellest väljatulek rahvusliku meelelaadi küsimus. Kõikidel majandussüsteemidel on oma tsüklid.

Kuid ajal, mil finantssüsteem on löögi all, on tarvis vaadata hoolikalt üle seda süsteemi liikuma panevad väärtused: missugused on esmased väärtused, mida süsteem tahab saavutada; missugused on kõige hinnatumad asjaolud, mis juhivad süsteemi nende väärtuste rakendamise poole; ja misssugused on edu takistavad asjaolud. Selle arusaama järgi peab organisatsioon oma inimesi inspireerima! Lõppude lõpuks teevad just inimesed tööd realiseerimaks ühiseid väärtushinnanguid, sest nad hindavad neid kõrgelt ja on neile pühendunud. Pidage meeles, et majandusel on tõusud ja langused, aga väärtushinnangud ei muutu!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
08. March 2009, 17:09
Otsi:

Ava täpsem otsing