Kuidas parandada turgudel tootlust?

Vaatame börse või II samba pensionifonde ja imestame - miks osta ja hoia strateegia tulemused on nii nigelad.

Põhjus võib olla selles, et me ise (või fondijuhid) ei ürita oste ajastada, või veelgi tõsisem põhjus on see, et me ei armasta aktsiad üldse müüa. Kui me neid müüme, siis pigem põhja lähedal. Oleme harjunud käibetõdedega - aktsiaturgude pikaajaline tootlus on 10-12 protsenti - no milleks tõmmelda. Samas Cambria Investment Managementi töötaja Mebane T. Faber näitab, et tasub ajastada ja seda on võimalik teha üsna lihtsa meetodiga, mis välistab investori suurima vaenlase emotsioonide mängu tuleku.

Selle nimi on tehingute ajastamine, kasutades libisevaid keskmisi (simple moving averages). Ta näitas oma uurimuses, et lihtsa tehingute ajastamise valemiga on suudetud pikaajaliselt turgu lüüa nii USA aktsiate, välismaiste aktsiate, USA valitsuse võlakirjade, toorainete kui ka kinnisvarafondide puhul. Ostu- ja müügireeglid on lihtsad. Osta ja hoia, kui hind on kõrgem 10 kuu libisevast keskmisest. Müü ja hoia rahas, kui hind kukub alla libiseva keskmise. 10 kuu libisev keskmine saadi nii, et võeti kümne kuu viimase börsipäeva sulgemishinnad, liideti need ja jagati kümnega. Kui kuu lõppes, korrati protsessi ja toimiti vastavalt sellele, milline oli hind, võrreldes libiseva keskmise näiduga. Vaba raha investeeriti lühiajalistesse valitsuse võlakirjadesse.

Nagu juuresolevast tabelist on näha, aitas selline ajastamine tõsta keskmist tootlust, see saavutati väiksema volatiilsusega ja see aitas piirata kahjumit. Kuigi võib arvata, et selline tehingute ajastamine toob kaasa müriaadi tehinguid ja viib käest palju tehingutasusid, siis nii see ei ole. Ostu-müüki tuli aastas USA aktsiate puhul keskmiselt 0,67, välisaktsiatel 0,75, võlakirjadel 0,69, toorainetel 0,83 ja kinnisvarafondidel 0,61. Arvutustes on tehingutasud ja maksustamine lihtsuse huvides arvestama jäetud.

USA aktsiate puhul, vaadates aastatootlusi, selgus tõsiasi, et tõusval turul kippus tootlus turu omale alla jääma, kuid suur vahe tuli sisse langusaastatel, kus ajastamine hakkas näitama positiivseid tulemusi. Ajastamise tugevam külg tulebki välja just suurte kukkumiste korral. Näiteks need investorid, kes hoidsid USA aktsiad 1920ndate lõpus ja 1930ndate alguses, Saksamaal mistahes varaklassides 1910ndate ja 1940ndate aastate vahel, USA kinnisvaras 1950ndate keskpaiku, Jaapani aktsiates 1980ndate lõpus, arenevatel turgudel ja toorainetes 1990ndate lõpus ja peaaegu ükskõik millises varaklassis 2008. aastal, pidid võtma vastu väga mõru kaotuse.

Vähese vaevaga oleks saanud seda vältida, kui mingi (eriti positiivne, et mitte emotsioonidest ja meediamürast lähtuv) indikaator ütles kukkumiste algusfaasis: "Müü." Esineb ka valesignaale. Kui turg hakkab tõusma, siis magatakse garanteeritult põhi maha. Ka päris tippu ei tabata, kuid ilmselt ei rebita õhust ka mitmeid kordi kukkuvat nuga kätte, kui põhja all on teine veel sügavam. Kuid ta ei püüdnudki leida optimaalset ajastamise indikaatorit - rõhk oli lihtsusel.

Mebane testis S&P 500 indeksit ka pikema perioodi puhul - aastatel 1900 kuni 2008. Indeksi keskmine aastatootlus oli 9,21, tehingute ajastamisel 10,45 protsenti. Indeksi volatiilsus oli 17,87 protsenti vs ajastamise 12,01 protsenti. Maksimaalne kukkumine tipust oli indeksil 83,66 protsenti, ajastamisel 50,31 protsenti.

Viiest varaklassist võrdses osas portfelli puhul aastatel 1973-2008 oli 444 kuu jooksul vaid neli kuud, kus ühtegi positsiooni ei olnud ehk investor istus rahas. 100% investeeritud oldi 104 kuud, neljas varaklassis oldi 169 kuud, kolmes 94 kuud, kahes 52 kuud ja ühes 21 kuud. Suurem osa ajast oli 60-100 protsenti investeeritud.