Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Põldur vajab vaktsiini lootusetuse vastu
Poest piimapakki või leivapätsi ostes tõdeme rahuloluga, et aastatagusega võrreldes on nende põhiliste toiduainete hind üksjagu langenud. Tore, sest sellevõrra jääb raha ju kukrusse alles. Kui paljud meist aga vaevuvad arutlema, millist hinda põllumees poekraami odavnemise nimel on sunnitud maksma.
Agrofirmade juhid ise hindavad, et liha- ja piimatoodete letihinnast jääb nende kukrusse vaevu kolmandik - 70% neelavad transpordifirmad, tööstused, kaupmehed ja kõikvõimalikud muud vahendajad. Raske on uskuda, et nimetatud tegevusalade kulud kaaluvad mitmekordselt üles tegeliku põllumajandussaaduste tootja kulutused.
Talunik teab, et kui midagi looma ninaesisest ära võtad, hakkab ta lüpsma oma kehavarude arvel. Tulemuseks on tootlikkuse vähenemine. Toimetulekuks peab karja vähendada, kuid siis peab tootlikkust tõstma, et piima ikka endistes kogustes toota.
Kõige hullem on see, et maal hakkab levima lootusetus. Juba praegu leidub internetis kuulutusi, milles pakutakse müügiks "toimivat piimafarmi" või "kompleksset talumajapidamist". Halvimal juhul jäetakse laudatäis loomi nälgima. Põllumajanduse allakäik võib aga viia selleni, et Eesti riik ei suuda enam elanikkonda omal jõul toiduga varustada.
Põllumehed ise pole kuigi lootusrikkad. Prognoositakse ahelvõlgnevuste tekkimist, loomade müükipanekut, külvipinna vähenemist, inimeste töötajäämist.
Jutu alguse juurde naastes - kuigi linnainimene elab ka edaspidi teadmisega, et piim tuleb poest, võib see poepiim pärineda hoopis Flaamimaa lehmadelt.