Töötus pani aedu harima

Äripäeva külaskäigu ajal oli Kaasikul mitu aiaprojekti pooleli.

"Olen eluga väga rahul. Info levib suust suhu ja seni (sülitab kolm korda üle vasaku õla - toim) ei saa töö- ja tellijatepuuduse üle kurta. Mul on vabadus teha ja olla täpselt nii, nagu ise soovin. Kui tahan, teen tööd, kui tahan, siis nälgin. Saan endale ise kujundamiseks aedu valida. Kui töö jääb Loksast väga kaugele, siis ei hakka ma seda juba vahemaa tõttu endale haarama," räägib Kadrin muiates.

Ta näitab enda märtsikuiselt lumme mattunud koduaeda ja selgitab, et just siit, Pärispea poolsaare rändrahnulise majaümbruse aiast algas tema maastikuarhitekti karjäär. Kui Kaasik töötuks jäi, ei hakanud ta halama ega süüdistanud ümbritsevaid teda tabanud õnnetuses, vaid sukeldus hoopis käsipidi mulda.

"Aiatöö on mulle kogu elu olnud südamelähedane. Kui justkui polnudki vaja enam igal hommikul kuhugi minna, siis otsustasin, et kõigepealt asun enda aia kallale ja õpin aiandust veel juurde," räägib tehnikaülikooli raamatupidajana lõpetanud Kadrin.

Naine registreeris end küll töötuks, kuid kuigi kaua nn arvel ei püsinud, sest ei pidanud tähtaegadest kinni ja võeti nimekirjast maha. See tähendas, et kehtiva korra kohaselt ei olnud Kadrinil õigust saada ka töötu abiraha.

"Õppisin Räpinas aednikuks. Samal ajal kohendasin siinset kivist aeda ja veel üht, toona veel nii-öelda mitteametliku kliendi aeda. Kui tundsin, et Räpinast ei saanud ma päris seda, mida tegelikult vajasin ja ootasin, õppisin paar aastat ka Luua metsanduskoolis maastikuarhitektuuri. Ütlen ikka, et olen elust 30 aastat õppinud. Kui TPI andis mõtlemis-, siis Räpinast ja Luualt sain praktilised oskused," meenutab Kadrin.

Mainori kõrgkoolis läbis Kadrin ka algaja ettevõtja ärikoolituse, mille eest maksis 500 krooni.

Naine lisab, et uuesti registreeris ta end töötuks eelmise aasta alguses. "Nii sain taotleda ettevõtluse alustamiseks stardiraha. Teistele töötutele soovitan ennast ka kohe arvele võtta, tööturuamet suunab töötud riigi abil kursusele," selgitab Kadrin.

Kui Kadrin oli end piisavalt harinud ja lõplikult otsustanud, et seob enda tulevase elu aianduse ja haljastuse projekteerimisega, siis kirjutas tragi naine tööturuametile äriplaani.

"Tööturuamet kiitis äriplaani heaks ja maksis mulle mullu mais 70 000 krooni. Sain selle eest murutraktori, võsalõikuri, käru ja kivisae osta. Tööauto pidin juba ise soetama," osutab Kadrin lumes parkivale neljaveolisele pikapile.

Kadrin paneb töötuks jäänutele südamele, et nad pead norgu ei laseks.

"Ma tean, et esmalt võib tekkida eemaletõugatu tunne. Inimene küsib, miks just mina!? Aga seejärel võiks mõelda, kas ma ikka tegin tööd, mida tõesti tahtsin teha? Võib-olla on mul mõni salaunistus või harrastus, millega samuti hakkama saaksin? Mõni oskab joonistada, mõni puutööd… Tavaliselt eeldavad inimesed, et tegutsevad ka edaspidi samas valdkonnas. Miks aga ei võiks maailma laiemalt vaadata ja hoopis kannapööre teha?" ärgitab Kadrin.

Kui ollakse hädas, siis peab inimene olema väga aktiivne. Kes aitab end ise, seda aitavad ka teised! Kibestumine ei aita. Ka tööandjad ei taha endale kibestunud töötajaid. Kui siiski on juhtunud, et inimene on jäänud töötuks, siis meie juures saab mitmesuguseid koolitusi ja ümberõpet. Samas on töötuid, kes võtavad kord ühe, kord teise koolituse, kuid ikka neile midagi ei sobi. Alati peab mõtlema, millised on minu võimalused. Norutada ei tasu kohe kindlasti. Töötuks jäämine ei tee kedagi õnnelikuks, aga ühe asja lõpp võib olla teise algus.