Arvamus: Mittevaralise kahju hüvitamine isikuvastaste süütegude korral

11. märts 2009, 07:16

Pingestunud majandusolukorra tingimustes on
sagenenud ka isikuvastaste süütegude toimepanemine. Kohtupraktikast nähtub, et
vähesed kannatanud teadvustavad endale võimalust esitada rikkuja vastu ka
tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.

Ometi on mittevaralise kahju hüvitamise nõue kannatanu jaoks odav ja tõenduslikult lihtne õiguskaitsevahend, mis aitab ületada kuriteoga kaasnevaid negatiivseid tagajärgi.

Mittevaralise kahju hüvitamise temaatika jõuab avalikkuse huviorbiiti reeglina suurte au teotamise kaasuste korral. Sellistel juhtudel on kahju kannatanud isikuteks sageli avaliku elu tegelased ja esitatavad nõuded on väga suured.

Samas jääb sageli tähelepanuta, et valdav osa au teotamise hagidest jääb rahuldamata või rahuldatakse esialgse nõudega võrreldes ainult tühises osas. Valdkond, kus aga mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kuuluvad peaaegu alati rahuldamisele, kuid harva avalikkuse ette satuvad, on isikuvastased süüteod. Ometi on, nagu alljärgnevast nähtub, isikuvastaste süütegude puhul mittevaralise kahju hüvitamise nõuete rahuldamise osas nii õigusdogmaatika kui kohtupraktika võrdlemisi soosival seisukohal.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 09. aprilli 2008. a otsuses asjas nr 3-2-1-19-08 toonitanud, et olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiks on võlaõigusseaduse kohaselt VÕS § 130 lg 2, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi (või ka nt lepingu rikkumise tõttu) vastutab kostja tekitatud kahju eest. Tegemist on olulise lahendiga isikuvastaste süütegudega põhjustatud mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kontekstis, mis rõhutab printsiipi, et kehavigastuste ja tervisekahjustuste tekitamise korral kuulub mittevaraline kahju reeglina hüvitamisele.

Veel üks oluline põhimõte on Riigikohtu 22.oktoobri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08 väljendatu, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Nendeks asjaoludeks on isikuvastaste süütegude puhul kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise fakt. Seega, isikuvastaste süütegude korral mittevaralist kahju eeldatakse ja selle olemasolu eraldi tõendama ei pea.

Eelpooltoodust võib järeldada, et kõikvõimalike isikuvastaste süütegude puhul on reeglina mõistlik esitada ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kuivõrd sellistel juhtudel kannatanul mittevaralist kahju eeldatakse, on kannatanu jaoks nõude esitamine ka tõenduslikult lihtne. Koos isikuvastase süüteo tõendamisega, mida pealegi teostab uurimisasutus, on sisuliselt tõendatud ka mittevaralise kahju hüvitamise eeldused ning võimalikuks vaidlusküsimuseks jääb ainult hüvitatava kahju ulatus ning konkreetse rahalise hüvitise suurus.

Kahju hüvitamise ulatus on konkreetse kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest lähtuvalt kohtupraktikas sisustatud võrdlemisi selgelt ja üheselt mõistetavalt. Kerge kehavigastuse korral on hüvitamisele kuuluv kahju summas 10 000 kuni 50 000 krooni, keskmise kehavigastuse korral 50 000 kuni 100 000 krooni ja raske kehavigastuse korral 200 000 kuni 500 000 krooni. Suuremad hüvitised, ehkki ka mitte täiesti tundmatud, on pigem erandlikud. Võlaõigusseaduse § 127 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 233 lg 1 annavad kannatanule võimaluse jätta ka nõutav summa hagis märkimata ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel.

Siinkohal tuleb rõhutada, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude näol on kriminaalmenetluse raames tegemist kannatanu jaoks tõenduslikult lihtsa õiguskaitsevahendiga, mis võimaldab ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb, eriti arvesse võttes asjaolu, et Eesti õigusele on võõrad Anglo-Ameerika õigussüsteemile omased karistuslikud kahjuhüvitised. Praegusel hetkel kasutatakse sellist võimalust enda õiguste kaitseks võrdlemisi vähe, mis võib tingida sagedase pettumuse õigussüsteemis. Samas ei tuleks praeguses olukorras kindlasti näha mitte õigussüsteemi puudujääki, vaid pigem enda õiguste vähest teadvustamist. Seetõttu tuleks asuda seisukohale, et isikuvastaste süütegude ohvriks langemisel tuleks reeglina esitada rikkuja vastu ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
11. March 2009, 09:58
Otsi:

Ava täpsem otsing