MEKK pakub Eesti köögikunsti

MEKK on söögikoha jaoks niisamagi tore nimi, tähthaaval lahtivõetuna on see loojate soovil aga Moodne Eesti KöögiKunst.

MEKKi oli korraga kaks põhjust minna - esiteks stiilivahetus, teiseks aga see, et nädal aega pakkus seal Helsingi restoran Helkan Keittiö oma külalismenüüd.

Moodsal disainil pole rahvust, säästuajal tuleb see igati kasuks: endise Vahemere-restorani muutmiseks moodsaks Eesti söögikohaks polnud vaja teha muud, kui vahetada varasemad lopsakalt lõunamaised pildid välja Navitrolla omade vastu ja viia minema mõned väiksemad disainielemendid. Mulle meeldib, et disainis pole pingutatud rahvuslikkust ja menüül lastakse ise enda eest rääkida. Pealegi on MEKKil ilusad suured aknad, mis äsja kaamosest väljunud põhjarahval maailma uuel helgel moel lasevad näha. Nii et uusi sisustusvidinaid ei lähe vähemalt sügiseni vaja.

Menüüs on olemas kõik, mis meile tavaliselt maitseb: kodused kalad, sea- ja lambaliha, peedid ja mädarõigas, pähklid ja seened, murakad ja astelpaju. On soolapekki, seakooti, seakõrneid, aga mitte vana aja rohmakal moel, vaid uues moodsas vormis ja maitses.

Eelroaks maitstud heeringavalikus oli mitut sorti erilistes marinaadides maitsestatud heeringat, lisaks kartulid ja suurepärane hapukoore-kalamarjakaste. Pearoaks valisime küpsetatud lestafilee praetud vutimuna, kilusoolaga maitsestatud MEKKi kartulite ning "Põltsamaa Kuldse" veinikastmega. Siin oli ehk vutimuna liiast, maitseid jätkus selletagi - suurepärane roog, oleks ainult natukene suurem olnud.

Praega peaaegu ühesuurune kohupiima-kardemonikook astelpajusorbetiga oli samuti tore, ainukeseks mureks seekord jälle suurus - sellist hiiglaslikku koogitükki üksi naljalt ära süüa ei jõua. Nii et kui praele oleks natuke volüümi juurde saanud ja samavõrra magussöögist maha, oleks üldine tasakaal ja ka kalorite jaotus olnud parem.

Uue moodsa kodumaise köögiga restorani avanädalat ilmestas ehtsoomelik Helkan Keittiö külalismenüü oma praetud põhjapõdramaksa, pohlakastme, Lapi juustu ja murakamoosiga. Toiduajakirjaniku paradiis, ei muud.

Endises L'Arancia restoranis ja praeguses MEKKis on midagi sellist, mida igale poole ei jätku - head ettekandjad. Sain sellele jälle kinnitust: endiselt töötavad siin supertüdrukud, kes oskavad võõrustada ja veini soovitada, aga ka niisama lahked olla.

Ainult, mis selle suure maja sügavuses küll toimub, et siinsed praed enne lauale jõudmist ära jõuavad jahtuda?! Ei saanud sooja sööki L'Arancias, ei saanud ka MEKKis. Eriti kahju oli soomlaste põhjapõdramaksast, mis oli isegi natuke ära kuivada jõudnud.