Esmaspäev 16. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kommentaar: ärme ehi Neiveltit võõraste sulgedega

13. märts 2009, 16:16

Viimane Eesti Ekspress kirjutas, et Indrek
Neivelt esitas ühel ajurünnakul revolutsioonilise idee – siduda pension laste
arvuga. Tegelikult on see idee ringelnud Eestis juba vähemalt kolm aastat ning
selle idee maaletoojaks Eestis võiks pidada hoopis SEB Elukindlustuse juhti
Indrek Holsti.

Idee ise aga pärineb Portugalist. 26. mail 2006. aastal refereeris Äripäev Financial Times’is ilmunud artiklit Portugalis plaanitavast pensionireformist. Portugalis oli toona pensioni sidumine laste arvuga tuline vaidlusteema.

Kaks kuud hiljem pakkus sarnase idee ka Eesti pensionisüsteemi jaoks välja Indrek Holst. Ta tegi seda Eesti Ekspressis ilmunud arvamusartiklis, mille kirjutamise ajendiks oli Eestis puhkenud diskussioon pensioniea tõstmise teemal.

See kommentaar jäi mulle meelde, sest toona tundus Holsti idee tõesti revolutsiooniline.

Alljärgnev on väljavõte Holsti arvamusartiklist, mille trükkis ära Eesti Ekspress 20. juulil 2006.

„Meie tulevase pensioni suurus sõltub meie praegusest iibest. Järelikult oleks kasulik ellu kutsuda selline pensioniindeks, mille kaudu pension sõltuks laste arvust peres. Vanemad, kes on üles kasvatanud keskmisest enam lapsi, saaksid rohkem pensioni ning vastupidi – kellel laste arv peres jäi alla keskmise, peaksid leppima keskmisest väiksema pensioniga.

Muutes selliselt riiklikku pensioni, saaksime tunduvalt õiglasema lahenduse lasterohkete perede jaoks. Võtame näiteks kaks ühesuguse sissetulekuga peret. Ühes peres kasvab kolm last, teises üks. Kummal perel jääb igapäevastest kulutustest rohkem raha üle, et lubada endale lahedamat elu ning koguda ka täiendavalt raha isiklikule pensionikontole? Loomulikult ühe lapsega perel. Kui aga vanemad pensionile lähevad, millest makstakse neile riiklikku pensioni? Õige – mõlema pere laste maksudest, kes sel ajal töötavad. Seetõttu pered, kes võtavad vaevaks üles kasvatada rohkem lapsi, hoolitsevad ka nende inimeste pensioni eest, kes seda vaeva ette ei võtnud. Et süsteemi õiglasemaks muuta, peaksime tagama suurema pensioni neile, kelle peres oli rohkem lapsi. Täna see kahjuks nii ei ole.

Eesti peres kasvab keskmiselt 1,7 last, mis tähendab, et enamik piirdubki ühe lapsega! Statistikaameti andmetel oli 2000. aastal ühelapselisi peresid tervelt 56 protsenti, kahe lapsega peresid 33 protsenti ning kolme ja enama lapsega peresid kõigest 11 protsenti. Kusjuures trend on selles suunas, et ühelapselisi peresid tuleb juurde ning lasterohkeid väheneb.

Kuna ühelapselisi peresid on viis korda rohkem kui kolme- ja enamalapselisi, saame indeksiga raha ümber jagades viimaste kasuks korraliku finantsvõimenduse. Kui eeldame, et kahe lapsega vanemate pension jääb selliseks nagu tänagi, ehk indeks on üks, siis vähendades ühe lapsega vanemate pensioni 10 protsendi võrra saame kolme ja enama lastega vanemate pensioni tõusuks 50 protsenti. Arvutused kehtiksid keskmiste pensionide suhtes.

Üksikvanemate osakaal on Eestis väga suur, tervelt kolmandik. Seega on ootuspärane, et neile peaks indeks rakenduma erinevalt. Kui kahe vanemaga pere jaoks hakkaks indeks pensioni suurendama alates kolmandast lapsest, siis üksikvanemal alates teisest lapsest ning ühe lapsega pension ei suureneks ega väheneks.

Eraldi probleemiks võib kujuneda poliitilise otsuse tegemine, mille järgi need 56 protsenti (suur hulk valijaid ikkagi) hakkaksid tulevikus vähem pensioni saama. Selleks muid põhjusi peale suurema õigluse ühiskonna hüvede tarbimisel ma välja pakkuda ei oskagi. Samas, kas enamat peakski? Vaevalt et see muudatus Eesti rahvast massiliselt sünnitama paneb, küll aga võtaks ära nii mõnegi tulevikku suunatud hirmu noortelt vanematelt, kes juba teise-kolmanda-neljanda lapse peale mõtlevad.

Kindlasti vajaks sellise idee rakendamine põhjalikku tehniliste küsimuste kaardistamist, kuid võrreldes tänasega saab süsteem minna ainult õiglasemaks. Äärmiselt oluline ongi just õigluse faktor, sest selle kaudu tunnetavad vanemad, kas ja kuidas ühiskond hindab nende panust (loe: laste sünnitamist ja kasvatamist).

Teatud mõttes räägime nn ühiskondliku kokkuleppe küsimusest, kas hüvesid, ka riiklikku pensioni, ikka peab kõigile võrdselt jagama. Tunnistame seda juba tänagi, et ei pea. Et süsteem töötaks ausamalt, võetakse pensionide arvutamisel arvesse nii staaþi kui ka sotsiaalmaksu suurust. Nn lasteindeksi rakendamine aitaks ainult kaasa põhimõttele: mida rohkem oled ühiskonnale andnud, seda rohkem on õigus vastu saada“.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
17. March 2009, 11:17
Otsi:

Ava täpsem otsing