AIG sügavad taskud

Kindlustushiid American International Group (AIG) on viimastel päevadel suutnud tekitada tunnete keeristormi vast kõigi ameeriklaste südames ja valla päästnud moraalitsejate kisakoori üle maailma.

Juba pea 80protsendiliselt valitsusele kuuluv AIG teatas eelmise nädala lõpus, et plaanib oma töötajatele eelmisel aastal tehtud pingutuste eest maksta boonuseid kokku 1,2 miljardi dollari eest, mille viimati makstud 165 miljoni dollariline osa kõigil harja punaseks ajabki. Tegu lepingujärgsete rahadega, mille äravõtmine tähendaks töölepingute rikkumist ja potentsiaalset uut hävingut.

On kohutavalt petetud tunne, kui tööandja lepingut muutma hakkab, eriti rahalises poole pealt - see tähendab ju esialgse kokkuleppe murdmist. Isegi kui tegemist on töötajatega, kelle tööliin derivatiivsete lepingute kaudu kogu kupatusele paremhaagi andiski (jutt on credit default swapp'idest ehk CDSidest, mida AIG pakkus), on need inimesed siiski ainsad, kes teavad, kuidas need lepingud täpselt sõlmitud on. Ilmselt on nad seetõttu ka ainsad, kes neid mingil moel ühel päeval parandada oskaksid. Mis juhtuks, kui suure solvumise märgina otsustaksid nad lahkuda?

On päris selge, et praegusel ajal just väga paljude uste ette tööotsijatele punast vaipa lahti ei rullita, aga neid, kes tõesti palju väärt on, ilmselt tänavale külmetama ka ei jäeta. "Käivad jutud, et AIG töötajaid püütakse elu eest värvata," sõnas Steven Hall & Partners palgakonsultant Pearl Meyer New York Timesile. Ja kui nad lähekski?

See alandaks muu hulgas AIG allüksuste hinda, mida kindlustusettevõte plaanib oma ümberstruktureerimiskava järgi müüa - kui kõik parimad töötajad lahkuvad, on oluliselt vähem mõtet üksuseid kõrge hinnaga ostma hakata ja paranemist tuleb veel kauem oodata.

Lisaks AIG muredele võib valitsuse poolt sunnitud töölepingute murdmine anda võimaluse väga paljudele teistele tööandjatele sõlmitud kokkuleppeid väänama hakata. Eriti puudutab see väiksemaid ettevõtteid, kus lihtsamate tööde puhul on inimesed rohkem asendatavad ning igakuisest sissetulekust ilmajäämise hirmus peavad inimesed kõigega leppima. Kas see viiks majandust pigem edasi või tagasi? Suurim murelaps, tarbimine, võidumeheks sellest kindlasti ei saaks…

Teisalt on arusaadav ka USA valitsuse pahameel. Et neljandas kvartalis USA ettevõtlusajaloo suurima kahjumi saanud kindlustushiiglast kindlast surmast välja tuua, on sinna suunatud 173,2 miljardit dollarit maksumaksjate raha. Asi on läinud nii kaugele, et president Obama nimetas AIGd ettevõtteks, mis on finantsmurede küüsi langenud enese hoolimatuse ja ahnuse tõttu ning nõuab boonuste tagasivõtmist.

New Yorki peaprokurör nõuab AIG-lt boonuse saanud töötajate nimesid ning on ka teatanud, et kui valitsus poleks ettevõtet sopast välja tirinud, poleks ka need lepingud rohkem väärt olnud kui paber, millele need trükiti.

Muidugi peab Obama näitama üles avalikku halvakspanu, et mingil moel õigustada edasist päästeraha süstimist ettevõtetesse. Ta on tegelikult ju kahe tule vahel - ühest küljest kasutab ta maksumaksja raha, kuid teisalt vajab ka suurte finantsettevõtete koostööd, et majanduslik sasipundar lahendada.

Kõikvõimalikud riigiasutused on presidendi üleskutsel koondunud püüetele takistada boonuste väljamaksmist, kuid seni paistab pingutus suhteliselt tulutu.

Pealegi, kogu 120 miljardi kõrval, mille AIG oli sunnitud oma lepingupartneritele maksma kindlustajarolli tõttu, paistavad boonused suhteliselt väikesed.