JP Morgani analüüs: mida õpetas Skandinaavia kriis?

18. märts 2009, 12:47

JP Morgani koostatud majandusanalüüsist
Skandinaavia 1990. aastate kriisi kohta nähtub, et kinnisvaraturu taastumine
võttis aega aastaid ning töötuse määr on Soomes ja Rootsis jäänud kõrgemale
kriisieelsest tänaseni. Sellest lähtudes ei tasu Eestil praeguses kriisis oodata
kiiret taastumist.

Järgneb JP Morgani analüüs:

Üksmeelselt arvatakse, et 1990.ndate panganduskriisiga tuli Skandinaavia hästi toime, kuna majandusõitseng taastati küllalt kiiresti. Üldiselt võib sellega nõustuda, ent siiski on tähtis mõista, et Skandinaavia kogemus polnud kaugeltki valutu ja et rakendatud abinõud polnud sugugi imerohi. Roome ja Rootsi surutis jõudis väga sügavale ja viis toodangu pikaajalise languse ja tööpuuduse kasvu tohutu tõusuni. Valitsusmeetmete tõttu kasvas avaliku sektori võlg oluliselt, ka eraisikud säästsid rohkem ning säästmine kestis veel pikka aega. Kui võrrelda erasektori kriisieelset kulutamist sellega, mis juhtus järgnenud languse ajal, siis näeme, et tagasiminek majanduses ületas oluliselt algselt teenitu. Näeme veel, et surutis - olenemata puhtalt tsüklilistest kaalutlustest - tõi kaasa majanduse strukturaalsed muutused, sealhulgas pikaajalise languse tootlikkuses ja tõusu tööpuuduses. Need muutused aitavad selgitada, mis tuli tagasilöök oli alul teenitust suurem.


Poliitika ei suutnud vältida piina


1990.ndate algupoole kriis kestis Skandinaavias küllalt lühikest aega ja just seetõttu peetakse tollal aetud poliitikat edukaks. Rootsi ja Soome rahanduskriis kestis mõlemal juhul kõige enam kaks aastat hetkest, mil finantssüsteem sattus ohtu, kuni hetkeni, mil rahadussüsteem oli jälle tugev. 1990.ndate keskel, mil langus lõppes, algas üpris jõuline majanduskasv. Lisaks sellele ei kaotanud võlausaldajad kriisi ajal raha (v.a aktsiate omanikud) ja riiklike fondide vahendid, mida kasutati kriisist ülesaamiseks, korvati järgnevail aastail, kuna valitsus müüs tagasi enamuse tollal omandatud pangaosalusist.

Skandinaavia kogemuse positiivsed jooned ei tohiks aga siiski varjutada kriisi sügavaid ja ulatuslikke tagajärgi. Majanduskriisi madalaimas punktis langes Rootsi reaalne SKP enam kui 5 %, Soomes rohkem kui 12 %. Lisaks sellele tundus, et langus toodangu mahus oli pikaajaline; hoolimata jõuliselt toibumisest, võttis kaua aega isegi tsüklieelse tipptaseme saavutamine. Areng elamuturul oli veelgi äärmuslikum. Rootsis langesid hinnad tipptasemega võrreldes 20 % ja Soomes umbes 40 %. Võttis aega vastavalt 7 ja 13 aastat, et naasta nominaaltasemeni, mis oli enne tõusuaegset tipptaset. Toodangumahu ja jõukuse vähenemine tõi omakorda kaasa suurenenud tööpuuduse, mis püsis pikka aega. Töötus hüppas vaid kolme aastaga 2 protsendilt 11 protsendini Rootsis, Soomes aga 5 protsendilt 18 protsendini. See tase püsis mõned aastad ja siis hakkas langema, ent püsib isegi praegu kõrgemal kriisieelsest.

On vähe kahtlust, et valitsuse jõuline sekkumine oli tarvilik, see oli isegi asjakohane. Soomes tõusis valitsuse võlg suhtena SKPst vähem kui 20 protsendilt umbes 60 protsendini, Rootsis 50 protsendilt 90 protsendini. Riigisektori võlg küll vähenes aja jooksul, aga Soomes püsis see ikka kõrgemal kriisieelsest. Valitsuse kulutused osaliselt tasakaalustasid finantsvõimenduse langust erasektoris. Kuna kulutusi kärbiti rohkem, kui langes sissetulek, siis suurendasid majapidamised ja mitte-finantsettevõtted kriisi ajal säästusid, mis moodustasid lõpuks u 19 % Soome ja 24 % Rootsi SKPst. See käitumuslik muutus rohkem säästa püsis ka siis, kui mittefinantssektorist, mis enne kriisi oli olnud netolaenaja, sai pikaks ajaks netolaenuandja.

Kokkuvõttes, olgugi et valitsuse tegevus aitas küllalt kiiresti taastada finantsstabiilsust ja majanduskasvu, oli siiski protsess ise valulik. Rootsi ja Soome mitte ainult ei kannatanud raskusi, vaid majanduslangus jättis ka püsiva jälje mõlema riigi majandusmaastikule. Kasvu taastumisele aitas kaasa üleilmne soodne (majandus)keskkond, mis omakorda viitab asjaolule, et majanduskasvu taastamiseks ei piisa üksnes valitsuse poliitikast.


Tagasilöök oli tõusu ajal teenitust suurem


Majanduse arenemist kriisiaegses Skandinaavias, aga ka ehk finantskriisi üldiselt, võib kokku võtta lihtsal moel. Majapidamised ja ettevõtted kulutavad kriisile eelneval perioodil liiga palju, sest tõusvad varahinnad toidavad nende ettekujutust igikestvast sissetulekust. Skandinaavia 1980.ndate ulatuslik finantsvabadus viis laenutingimuste leevendamiseni ja sedakaudu varahindade hüppelise tõusuni. Varahinnad ja majandus kuumenesid üle, seejärel tingimusi karmistati, ja saigi selgeks, et oldi ebaadekvaatselt hinnatud olukorda ning arvatud, et sissetulekud ei lõpe iial. Osalt vabatahtlikult, osalt aga karmistunud laenutingimuste tõttu hakkasid majapidamised ja ettevõtted oluliselt suuremal määral säästma ja võlga tagasi maksma, võlga, mis langenud varahindu arvestades oli liiga suur. Majapidamised ja ettevõtted pidid tagasi maksma võla, mis oldi kaela võetud tsükli algupoole.


Kas majapidamiste ja ettevõttete tagasilöök oli vastavuses tsükli varasemas faasis tehtud liigsete kulutustega ehk oli see suurem või väiksem? Rootsis oli nõudlus potentsiaaliga kooskõlas kuni 1986. aastani, seejärel see tõusis ja püsis üle potentsiaali kuni umbes 1991. aastani (majandustõusu periood), siis aga kukkus alla potentsiaalikõverat ning jäigi sinna kuni 1997. aastani (majanduslangus). Nõudluse kasv kogu tõusu ja languse perioodil oli kokku 1,4 %, mis koosneb keskmisest 3,4protsendilisest kasvust majandustõusu ja 0,4protsendilisest tõusust majanduslanguse ajal. Soome majandustõus langes kokku Rootsi majandustõusuga, ehkki näib, et langus lõppes aasta varem. Kogu perioodi nõudluse kasv Soomes oli 1,2 %, koosnedes kesmisest 4,5protsendilisest kasvust majandustõusu ja -0,7protsendilisest majanduslanguse ajal.


Majandustõusu ja –languse perioodil oli nõudluse kasv nii Rootsis kui ka Soomes väiksem kui sellele eelneval kümne aasta pikkusel perioodil (nõudluse keskmine kasv vastavalt 1,8 % ja 2,7 %). Kui laiendame nõudluse prognoosi, kasutades andmeid keskmise majanduskasvu kohta enne tõusu-languse perioodi ja võrdleme andmeid tegeliku ja hüpoteetilise nõudluse kohta tõusu-languse episoodi, siis näeme, et nõudluse tagasilöök oli Rootsis kaks korda suurem võrreldes algselt saavutatuga, Soomes viis korda suurem. Teisest küljest vaadatuna võib öelda, et keskmine majandustõusu ja –langusperioodi aastane nõudluse tase oli Soomes madalam umbes 2,5 % ja Rootsis umbes 9 %. Arvestades, et tõusu ja languse periood kestis umbes kümme aastat, on kumulatiivne nõudluskadu umbes 25 % Rootsi ja 90 % Soome aastasest nõudlusest.

Kodumaise nõudluse järsule kasvule majandustõusu ajal vastas saranane (kuid mitte nii järsk) SKP kasv; ka järgnenud langus nõudluses oli suurem kui langus SKPs. Kodumaise nõudluse ja SKP kasvu vahe täitis import: kaubavahetuse bilanss halvenes majandustõusu ajal ja pööras järsult positiivses suunas languse ajal, kajastades kodumaise säästmise tõusu ja langust. Kui me ei vaata kodumaise erasektori nõudlust, vaid pigem tagasilöögi ja SKP suhtarvu, siis torkab silma äärmuslik suund. Võrreldes (eelneva) tootmisprognoosi ületamisega, oli alaprognoosi maht Rootsis umbes viis korda ja Soomes kümme korda suurem (kuna tõusu-languse tsüklile eelnevail aastail oli SKP kasv Soomes kõrge, siis on tsükli tõusufaasis saavutatu suhteliselt väike). Sarnaselt erasektori puhul kirjeldatule, küündis toodangumahu kumulatiivne vähenemine tõusu-languse perioodil Rootsis 25 protsendini ja Soomes koguni 90 protsendini aastasest toodangumahust.


Majanduslangus viis strukturaalse nõrkuseni


Algselt saavutatu ja hilisema tagasilöögi suur vahe tundub kinnitavat, et langus jätab majandusmaastikule kestva jälje. Potentsiaalse toodangu tase tundub olevat langenud ja tööturg koges 1990.ndatel hüstereesi. Majanduse strukturaalsed muutused tunduvad olevat seoses majanduselanguse järsu iseloomuga: järsk langus majandustegevuses põhjustas pankrotitaseme järsu tõusu, mis lisas hoogu kapitali liigvarasele mahakandmisele. Samal ajal vähendasid ettevõtted töötajaskonda ja seetõttu jäid paljud pikaks ajaks töötuks. Tõsiasja, et pakkumise pool majanduses nõrgenes - ja et langus polnud pelgalt tsüklilise iseloomuga - , toetab ka inflatsioonidünaamika. Inflatsiooni langemine lõppes 1990.ndate lõpus hoolimata isegi sellest, et tööpuudus oli tollal ikka veel kõrge.


Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. March 2009, 10:21
Otsi:

Ava täpsem otsing